Henrik Roonemaa

FOTO: Toomas Huik

Eelmisel reedel oli pool internetti mitu tundi maas. See tähendab, et sellised teenused nagu Twitter, Spotify, Netflix, PayPal, mitmed ajalehed ja muud ajakirjandusväljaanded ning kümned veebilehed polnud kättesaadavad.

Tellijale Tellijale

Olen selle nädala jooksul kohanud rahulikke optimistlikke eestlasi, kes ütlesid, et no mis siis ikka, elu läks ju edasi, maailm ei jäänudki seisma. Ei jäänud jah, aga läinudreedene rünnak oli päris hull mitmel põhjusel.

Väiksemad neist on rahalised. Rünnaku all kannatanud veebisaidid lugesid oma kahjud kokku, ja eks see hindamine ole keeruline, aga nad räägivad sajast miljonist dollarist. See on tegemata jäänud äri hind.

Teine põhjus on ühiskondade toimimine. See, kui Netflix ja isegi Amazon mõnda aega ei tööta, pole ühiskonna jaoks eriti hull lugu, aga kui internetist eemaldada mõneks ajaks reaalajauudiste närvikeskus Twitter ja näiteks CNN, BBC, The Guardian, The Telegraph ja veel mõned uudisesaidid, hakkab pilt palju hullem paistma. Isegi strateegiliselt täpselt valitud paaritunnine infosulg või maailmale tähendada väga palju. Ühiskonnad põhinevad infovahetusel ning infovahetus põhineb meil tänapäeval internetil ja paljuski teenustel nagu Twitter ja muud sellised.

Kolmas ja palju hullem on see, millele reedene rünnak osutas. Tegemist oli ühe kõigi aegade võimsaima küberrünnakuga, millesarnast polnud näiteks USAs nähtud aastaid, kui üldse. Meie veel mäletame, kuidas oli 2007. aastal elada küberünnaku all olevas riigis, aga maailmal sellises ulatuses kogemus puudus.

Jah, üksikuid saite on muidugi rünnatud, aga seekord polnud see rünnak mitte ühe saidi, vaid kogu interneti infrastruktuuri vastu. Ei rünnatud saite, vaid DNS-servereid, mis on osa internetti püsti hoidvast süsteemist.