Kaia Kapsta-Forrester: lapsed on isapuhkuseks valmis, kas ka isad?

Foto: SCANPIX

Hiljuti avalikkuseni jõudnud rahvastikuprognoose ja perepoliitikat käsitlevad analüüsid toovad mitme sündimust ja peresid toetava meetme seas välja isade rolli suurendamise väikelapse eest hoolitsemisel, kirjutab pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester (IRL).

Sotsiaalministeeriumi ettepanek ka isadele eksklusiivne vanemapuhkus anda on leidnud nii pooldajaid kui ka vastaseid – kui esimeste seas on vanemapuhkuse võrdse jagamise pooldajaid, siis viimased leiavad, et pered võiksid ise otsustada, kas lapsega on kodus ema või isa.

Tänapäeval pole ilmselt eriline uudis, et inimese enesehinnangule annavad raamistiku esimestel eluaastatel vanematega kujunenud suhted. Sel eluperioodil asetub instinktiivselt paika inimese minapilt ja otsitakse vastust küsimustele Kes ma olen?, Millised on minu oskused?, Milline ma olen?, Olen ma soovitud, vajatud, armastatud või vastupidi?

Suhete põhjal vanematega ning mõjutatuna vanemlikust käitumisest, hoiakutest ja tunnetest, hakkab lapsel ajapikku tekkima ka suhe omaenese isikuga. Räägime siinkohal vanemate kinnitusest ja tagasisidest lapsele tema olemuse ja olemasolu kohta.

Varajane seotussuhe mõlema vanemaga on kui alusvundament, millele toetuvad edasised suhted elus. Kui lapsepõlves jääb inimesel palju positiivset läbi elamata ning lähedaste inimestega jäävad tekkimata kiindumussuhted; kui lapsele saadetavad sõnumid on ebaselged või vastuolulised; kui tal ei lasta iseseisvuda või vastupidi – jäetakse laps hooletusse, tekib lapses ümbritseva vastu usaldamatus – ta tunneb häbi ja alaväärsust, süveneb ebakindlus, suhted kaaslastega ei laabu.

Lapse esimesed päevad, kuud ja eluaastad on seetõttu täis tihedat vastastikust kohanemist ja kokkukasvamist, maailma- ja eneseavastamist, dialoogi teravdamist ning vastastikust häälestumist.

Isa-laps seotussuhe

Viimastel aastatel on erinevates uuringutes vaatluse alla võetud ka isa-lapse seotussuhe. Kui seni on räägitud isade kaasatusest, siis nüüd on sellist nähtust hakatud inglise keeli kutsuma father engrossment, mis tähendab kaasatust selle kõige kõrgemal tasandil, mitte vaid seda, mida isad tavaliselt beebidega teevad – hoiavad ja rahustavad – vaid ka seda, mida beebi teeb isaga.

Kohese, sünnitusjärgse seotussuhte tekke võimaldamine aitab ka isades endis esile tuua enam tundlikkust beebide suhtes. Isasid on sageli kujutatud vastsündinutega tegelemisel küll heatahtlikena, kuid pigem kohmakate ja ebakindlatena. Nende roll on seni seisnenud emade toetamises, samal ajal, kui emad hoolitsevad vastsündinute eest. See on aga poolik tõde. Isadel on olemas nende endi unikaalne viis ja võimekus beebidega tegeleda, mis beebidele tegelikult hästi sobib.

Isade seotussuhteid uurinud teadlased on tõdenud, et isad, kellele on antud võimalus ja keda on julgustatud osalema vastsündinu eest hoolitsema, võivad olla sama hoolitsevad kui emad. Tõsi küll, isade hoolitsuskäitumine on sageli väheminstinktiivne ning nad võivad olla imikute vajadusele reageerimisel emadest aeglasemad. Sellegi poolest on isad võimelised looma tugevaid varajasi vanema-lapse seotussuhteid, seda ka varajases faasis, kohe pärast lapse sündi.

Kui isad on teadliku hoiakuna valmis vastsündinu eest hoolitsema, siis on nende kohalolu vastsündinu esmase hooldajana lapse arengu seisukohalt ülioluline.

Vanemapuhkus

Miks kasutab siiski vanemapuhkust vaid mõni protsent isadest? Üheks põhjuseks on kindlasti ühiskonna suhtumine, kuid tõstataksin oma kogemustest lähtuvalt küsimuse, kas isad ikkagi tahavad lubada oma ellu lapse sünni järel niivõrd suurt elustiili muutust ja ohverdust ning loobumisi? On nad valmis samavõrd suureks ennastsalgavuseks kui see, mida varajase seotussuhte teke endas tegelikult eeldaks ja milleks enamik naisi oma emainstinktide toel vähemal või suuremal määral valmis on?

Väikelapsega ühes rütmis hingamine tundub täiskasvanu jaoks pahatihti ülisuur loobumine, pidev iseendast andmine ja teisele häälestumine. Sellega on päevast päeva keeruline olla ka mõnel naisel, kes ometigi on saanud lapsele häälestumisega juba lapseootuse perioodil algust teha. Nii et minu jaoks on see pigem hoiakute-, mitte eeldustepõhine probleemistik.

Isa roll

Isad mängivad laste arengus olulist rolli sünnist täiskasvanuikka jõudmiseni. Paljud uuringud tõdevad, et pereelus aktiivselt osalevate isade lapsed on nii sotsiaalselt kui ka akadeemiliselt palju võimekamad kui lapsed, kelle isad olid kas kauged või kellel puudus oma isaga igasugune kontakt.

Huvitav on see, et uuringutepõhiselt kehtib sama isegi siis, kui isad ei elanud lastega ühes majas, olles näiteks lahutuse tõttu mujale kolinud. Tulemused tõestavad, et laste suhtes on võtmeküsimuseks isade aktiivne osalus ja kaasatus nende igapäevelusse, mitte niivõrd see, kas ta elab parasjagu nendega ühe katuse all või ei. Muidugi, tehniliselt võttes on eemal elades lihtsalt tunduvalt keerulisem iga päev kõikide elus osaleda.

Tähelepanu tuleb aga pöörata asjaolule, et just isade aktiivne osalemine ja huvitatus laste õppe- ja igapäevaelu tegevustest toetab laste toimetulekut ning motiveerib neid igapäevases sotsiaalses elus ja suhetes julgemalt osalema.

Inglismaal Oxfordi ülikoolis tehtud uuring jõudis 17 000 Briti koolilast uurides samalaadse tulemuseni – isade kaasatus ja osalus ning akadeemiline edukus on omavahel korrelatsioonis.

Osalev isa on see, kes loeb oma lapsele raamatuid ette, kes tegutseb lapsega väljas, toetades tema füüsilist aktiivsust, kes huvitub lapse haridusest ja kes jagab emaga võrdselt vastutust laste eest hoolitsemisel. Head isad aitavad poistes kujundada positiivset meheks sirgumise rollimudelit, aidates neil omaks võtta tervemat meheks olemise identiteeti, annavad poistele vastutusvõimelise ja hooliva mehe ja pereelus osaleva isa eeskuju, kes suudab seada kaitsvaid ja armastavaid piire, kaldumata seejuures ülemäärasesse autoritaarsusesse.

Terved ja hoolivad suhted isaga aitavad tütardel luua  tuleviku jaoks piisavalt kõrge suhtestandardi, eristada terveid suhted ebatervetest ning ebaturvalistest suhetest kiiremini välja astuda. Ehe isa imetlus ja tunnustus aitab saada tütrel sõltumatuks, enesekindlaks naiseks.

Enamik isasid teeb oma laste jaoks parima. Siiski on täheldatud, et liiga paljud isad on veendunud oma rollis koduses elus kui lihtsalt ühes lisakätepaaris, selle asemel, et mõista, kui asendamatud nad pere ja laste jaoks tegelikult on.

On uuringuid, mis toonitavad emaduse ja isaduse olemuslikke erinevusi. Kui hooliv käitumine on see, mis enamasti omistatakse emadele, siis isade roll on olla mängulisem ning aidata lapsel iseennast ja maailma avastada. Isa-lapse mäng, müramine toimub kehatasandil ja on lapse jaoks tugevalt stimuleeriv. See võimaldab lapsel kogeda kõrgendatud erutust ning õppida seda ka reguleerima. Müramine aitab lapsel oma piire kombata ning neid turvalises keskkonnas testida.

Kahaneva rahvastiku tingimustes on kohane puudutada ka isade rolli peres ning selle seoseid sündimusega. Kindlasti ei ole isade suurem kaasatus imiku eest hoolitsemisse mingi võluvits, mis kohe tooks igasse perre kolmanda lapse, kuid ometigi näitavad eeskätt meie naabermaade kogemused, et mõlema vanema suurem kaasatus laste kasvatamisse koos paindlike töösuhetega aitab sündimuse suurendamisele kaasa.

Aeg, mil isa teenis leiba ja ema kasvatas lapsi, ei tule enam kunagi tagasi. Meie naabermaal Rootsis on meeste ja naiste tööhõive peaaegu võrdne, 2014. aastal vastavat 76,5 ja 73,1 protsenti. Alla 6-aastaste laste emadest töötab 79,2 protsenti, mis on Euroopa kõrgeim näitaja. Samas on sündimus 1,89 last naise kohta üks Euroopa kõrgemaid (Eestis vastavalt 1,58).

Rootsi perepoliitika toetab kahe palgasaajaga pere mudelit, mis väärtustab mõlema vanema võrdset panust nii laste kasvatamisse kui ka pere eelarvesse. Lisades siia taskukohase lastehoiu, paindliku tööajapoliitika ning ühiskonna toetuse vanemaks olemisele saame mudeli, mis toetab laste sündi ja perede paremat toimetulekut.

Artikli algul mainitud «ainult isadele» mõeldud puhkus ei ole pikk – analüüs pakub välja ühe kuni mõne kuu pikkuse perioodi. See ei tähenda, et senised võimalused jääda isapuhkusele ära kaoksid. Küll aga annab ettepanek selge sõnumi peredele ja kogu ühiskonnale – isal on väikese lapse edasise elu kujundamisel tähtis roll ning ta peaks olema kaasatud lapse ellu lapse esimestest elupäevadest alates.