Raul-Allan Kiivet

FOTO: Liis Treimann

Efektiivsuse kasvu tervishoius on võimalik saavutada lisarahastusega, kirjutab Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet.

Tellijale Tellijale

Efektiivsusest tervishoius on Eestis räägitud ainult ühes võtmes, mis taandab teema kokkuhoiule ehk kuidas teha samu asju sama palju, aga väiksemate kuludega. Selline lähenemine sobiks, kui Eesti tervishoid oleks valmis, aga kahjuks oleme sellest kaugel. Suur osa vajalikust tervishoiust on meil puudu ja seetõttu on hädas patsiendid ja nende lähedased. Aktiivravi maht on meil heal rahvusvahelisel tasemel, pole aga järelravi, põetust ja hoolitsust, mida üha suurenev hulk vanemaealisi haigeid ootab ja vajab.

Säästliku rahakasutuse kõrval on oluline süsteemi efektiivsuse näitaja parem tulemus. Mida me Eesti tervishoius praegu tulemuseks loeme? Arstiabi eesmärk on sõnastatud haigekassa lepingutes raviasutustega, kus ostetakse ravijuhtusid ehk tervishoiuteenuseid. Ravijuhuks loetakse raviarvet ja kui arvele on kantud kardioloogi vastuvõtt, siis on osutatud ambulatoorne tervishoiuteenus kardioloogia erialal. Kui arvel on songaoperatsioon, siis on osutatud statsionaarne tervishoiuteenus üldkirurgia erialal jne.

Raha on väga võimas motivaator nii üksikisikule kui ka organisatsioonile ja iga rahastamismehhanism suunab meie käitumist. Mida ostad, seda saad – haigekassa lepingu täitmiseks ehk raha teenimiseks tuleb osutada teenuseid, mitte tegeleda haigetega. Näiteks kui eelmises etapis on haigele tehtud analüüsid või uuringud, siis uues raviasutuses pole ühtegi rahalist motivaatorit neid mitte korrata, sest tulu tõuseb teenuse osutamisest.