Martin Ehala

FOTO: Andres Tennus / Tartu Ülikool

Saaga Eesti Keele Instituudi (EKI) liitmise ümber Tartu Ülikooliga on nüüd kestnud juba kaks aastat. Kafkaliku võõrandumisega on Gunnar Oki raportis ilma ühegi põhjenduseta esitatud soovitus tänaseks muutunud EKI ja TÜ ühendamise peamiseks põhjenduseks, vaatamata Eesti Keelenõukogu, teaduste akadeemia ja valdkonna asjatundjate üksmeelsele seisukohale, et see samm ei ole õigustatud.

Tellijale

Oki analüüs jõudis järeldusele, et Eesti ülikoolid ja teadusasutused tuleks ühendada kolmeks suureks keskuseks eesmärgiga tõsta nende rahvusvahelist konkurentsivõimet ja majanduslikku jätkusuutlikkust. See on kindlasti mõistlik järeldus ja selles suunas tuleks Eesti kõrgharidust ja teadust ka arendada. Kuid raportis esitatud konkreetsed ühendamissoovitused on tehtud kas hooletult või koguni erapoolikult ega saa seetõttu olla otsuste põhjenduseks.

Näiteks on ühendamissoovitustest hoopis välja jäänud Eesti Kirjandusmuuseum, mis on täpselt samasugune riigi teadus- ja arendusasutus kui EKI. Eeldades, et raport esitab tervikliku Eesti teadusmaastiku analüüsi, näitab mõne asutuse kahe silma vahele jäämine ilmset pinnapealsust (kui ikka oli tegemist prohmakaga, mitte teadliku vastutulekuga kirjandusmuuseumi parteilasest peadirektorile). Isegi kui kõik ülejäänud soovitused on asjakohased, õõnestab kahtlus, et mõnel puhul käivad erahuvid kõrgemale ühiskonna huvidest, ettepanekute usaldusväärsust.

Kuid unustaks hetkeks parteipoliitika ja analüüsiks liitmisettepanekut raportis esile toodud eesmärkidest lähtudes: «suurendada nende asutuste rahvusvahelist konkurentsivõimet ja majanduslikku jätkusuutlikkust». Mida ühendamine EKI-le ja TÜ-le juurde annaks?