Jaak Madison

FOTO: Erakogu

Põhja-Prantsusmaal asuv Calais migrantidelaager, mida selle nädala esmaspäeval lammutama hakati, on olnud Lääne-Euroopa immigratsioonipoliitika läbikukkumise sümbol. Oli vaid aja küsimus, millal pinged lahvatavad ja võimud on sundseisus, et tagada ühiskonnas turvalisus, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison (EKRE).

Calais’ «džunglis» elavate migrantide arvu ei tea täpselt keegi, kuid hinnanguliselt jääb see 6000 - 10 000 vahele. Arvestades fakti, et enamik neist on pärit Eritreast, Sudaanist, Etioopiast, Afganistanist ja teistest riikidest, kus ei eksisteeri aktiivseid sõjakoldeid, pole ka põhjust rääkida neist kui pagulastest.

Pagulase definitsiooni määratleb väga selgelt ÜRO pagulaskonventsioon ning selle põhjal on Calais’is asuvate isikute näol tegemist peamiselt majandusmigrantidega. Nad on ka ise tunnistanud, et nende eesmärk on pääseda Suurbritanniasse ning saada tööd illegaalidena. Vastasel korral oleks neil olnud võimalus ükskõik millises riigis enne Prantsusmaad asüüli taotleda, kuid majandusmigrantidena pole see neil mõttessegi tulnud.

Nagu Hanna-Kaisa Lepik oma artiklis «Kas Calais' «džungli» lammutamine on õige otsus?» märkis, on erinevad rahvusvahelised organisatsioonid kritiseerinud Prantsuse võimude otsust «džungel» lammutada. Lammutamine röövivat migrantide unistuse pääseda Suurbritanniasse. See on üks kummalisemaid põhjendusi üldse, mida ma kuulnud olen. Maailmas on hinnanguliselt üle 60 miljoni põgeniku, kel kõigil on omad unistused. Kas on mõeldav, et avame piirid, et täita kõigi nende unistused?

Tähelepanu on juhitud ka viletsatele ja ebaturvalistele elutingimustele laagris. Tuletame siis rahvusvahelistele organisatsioonidele meelde, et illegaalsetele immigrantidele ei peagi ükski valitsus ühegi konventsiooni kohaselt eraldama finantsvahendeid riigieelarvest heade elutingimuste tagamiseks. Me ei räägi hetkel reaalsetest sõjapõgenikest, vaid potentsiaalsest riskifaktorist illegaalide näol.

Mida Calais’ illegaalsete immigrantidega nüüd peale hakata? Pole kahtlust, et Calais laagri lammutamine on õige. «Džungli» kaotamine on eelkõige kohalike elanike huvides.

Prantsusmaa on kritiseerinud britte, et nad ei ole nõus illegaale riiki lubama. Mis õigus on ühel suveräänsel riigil, kes on lasknud siseneda illegaalsetel migrantidel oma riiki, dikteerida ette teisele suveräänsele riigile migratsioonipoliitikat?

Silmakirjalik on üritada oma tehtud vead lükata kellegi teise kaela. See paraku ei lange kuidagi kokku Euroopa Liidu väidetava solidaarsuse ja ühtsusega. Peamine eesmärk on anda signaal, et illegaalne piiririkkumine ei ole aktsepteeritav. Nii kaua kui Euroopa ei suuda, julge või taha näidata otsustuskindlust piiride sulgemisel ja illegaalide tagasisaatmisel, jääb ka probleem aktuaalseks.

Marion Maréchal-Le Pen, Prantusmaa parlamendiliige rahvuskonservatiivsest Rahvarindest ütles, et migrantide jaotamine üle Prantsusmaa on nagu «tolmu laialipuistamine».

Arvestades fakti, et näiteks Rootsis on pärast kahe aastast integratsiooniprogrammi siirdunud tööturule või õppima ainult 31 protsenti migrantidest, pole kahtlustki majandusmigrantide tekitatud probleemides Euroopa riikides.

Seega on laialijaotamise näol tegemist probleemide külvamisega üle riigi, mis põhjustab nii majanduslikku kahju kui sotsiaalseid pingeid. Rääkimata kuritegevuse kasvust ja uutest Kölni laadsetest massivägistamistest.

Vaadates uude aastasse, pole kahtlustki, et Prantsuse Rahvusrinne eesotsas Marine Le-Peniga kogub presidendivalimisteks populaarsust. Tunnistada tuleb aga selle algpõhjust - läbikukkunud migratsioonipoliitika, mis on tekitanud Euroopas kaose.