Juhtkiri: madalam palk Tallinnast ääremaale ei meelita

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal 0–17-aastaste materiaalse ilmajäetuse määr 10,7% ja seda koges ligi 26 600 last. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eestis on palju tähelepanu pälvinud palgalõhe meeste ja naiste vahel, mis Eurostati andmetel on suurimaid Euroopa Liidu riikides. Vähem on tähelepanu pööratud palgalõhele pealinna ja ääremaa vahel.

Sissetuleku erinevus provintsis ja keskuses eksisteerib nii arenenud kui ka vähem arenenud maades ning mõneti ongi tegu loomuliku nähtusega. Kuid on absurdne, kui üks ja sama tööandja ehk praegusel juhul riik maksab samaväärse töö eest erinevat palka vastavalt sellele, kas inimene töötab provintsis või pealinnas.

Tänane Postimees kirjutab riigi tugiteenistuste keskuse põhipalga astmestikust ning konkreetsemalt sellest, kuidas samaväärne töö Tallinnas ja selle ümbruses võib olla kuni 16 protsenti paremini tasustatud kui näiteks Tartus. Loomulikult, nagu kinnitas ka loos kommentaari andnud võrdõigusvolinik Liisa Pakosta, mingit vastuolu kirjutatud seadustega piirkondlikul palgalõhel pole. Kuid ebavõrdsus tekitab ühest küljest moraalse küsimuse sotsiaalsest ebaõiglusest ning teisalt õõnestab sotsiaalset ühtekuuluvust ühiskonnas.

See õõnestab ka paljude Eesti poliitikute ja kõrgete riigiametnikke viimaste aastate juttu, kui soovitatakse inimestel Tallinnast väljapoole elama minna ning ka riigiasutusi pealinnast maakonnakeskustesse kolida. Tehnilised võimalused lubaksid tühjenevaid ja vananeva elanikkonnaga ääremaid kahtlemata kas või veidikegi taasasustada, kuid erinevused sissetulekutes ei pruugi julgustada kolimist ette võtma.

Muidugi võib ju inimesi lohutada sellega, et Tallinnas ongi elu kallim, eriti kui peame silmas näiteks kulutusi eluasemele. Sama palk Tallinnas ja provintsis tähendaks aga, et viimases oleks reaalpalk kõrgem ja nii tekikski motivatsioon Tallinnast ja selle lähiümbrusest tühjenevatele ääremaadele kolida.

Tegelikult viib kõnealune teema meid lõppude lõpuks ikkagi selleni, et Eestil puudub endiselt sidus regionaalpoliitika, nagu ka strateegiline kontseptsioon, mille eesmärk oleks ühtlustada elukvaliteeti eri piirkondades, nii et inimesed elaksid ligilähedaselt ühtemoodi hästi, mitte halvasti.

Ehkki Tallinna poolt vaadates võivad asjad tõepoolest tunduda olevat hästi, kui üks või teine koht riigis parasjagu piltlikult öeldes valu või sügeluse näol tunda ei anna, on juba viimane aeg hakata nendele küsimustele mõtlema ning regionaalpoliitilisi strateegiaid kujundama. See peaks olema samasugune prioriteet nagu demograafiaprobleemide lahendamine ja väljapääs olukorrast, kus Eestist hakkab majanduslikus mõttes saama Balti riikide tagumine vagun.

See nõuaks julgeid, pilguga tulevikku suunatud otsuseid (selliseid, mida praeguselt Taavi Rõivase juhitud valitsuselt paraku erakordselt harva kuuleme), mis ei pruugi tuua valijate tänu veel järgmistel riigikogu või kohalikel valimistel. Kuid tänulikud oleksid järeltulevad põlved, kellele me Eestimaa kunagi pärandame.