/nginx/o/2016/10/26/6005625t1h82bc.jpg)
Kesk-Euroopa naisliikumises on mõned tähistamiskohad. Üheks neist on näiteks see, et Poola naised ennetasid edukalt abortide täieliku seadusega keelustamise. Me võime küll kiita Poola naiste «musta protesti» – üle kogu riigi riietusid naised musta ja streikisid, et leinata oma reproduktiivõigusi –, aga üks murettekitav küsimus on ikka veel vastuseta, kirjutavad Kesk-Euroopa ülikooli soouuringute professor Andrea Peto ja Poola Teadusakadeemia sotsiaaluuringute magistrant Weronika Grzebalska.
Miks üks ELi liikmesriik üldse mõtles sellele, et sundida naisi lõpuni kandma väärarenenud lootega rasedusi ja vangistada arste raseduse katkestamise eest?
Poola opositsioon on andnud hääle vaatenurgale, et valitsev Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) soovib tagasi tuua keskaja, kuid see pole piisav. Selline arvamus toetub «tagasilöögile» naiste vabastamise narratiivis, mille käigus riigid liiguvad lineaarselt võrdsuse poole ning tagasilangustest saab üle koostööga.
Õnneks koostöö seekord töötas. Kui aga progressiivsed grupid ei mõista naiste õiguste vastu seisvaid uusi väljakutseid Kesk-Euroopa illiberaalsetes riikides, võib tulevikus edasiminek muutuda tabamatuks.
Viimastel aastatel on Ungari ja Poola kogenud palju järjestikusi radikaalseid institutsioonilisi muutusi, mille eesmärgiks on üle minna liberaalselt illiberaalsele demokraatiale.
Ungaris Viktor Orbáni ja Poolas Beata Szydło tõusvad režiimid ei esinda autoritaarsuse taaselustamist, vaid hoopis uut valitsemisvormi. Selle uue süsteemi juured asuvad üleilmastumise ja neoliberalismi läbikukkumistes, mistõttu kujunesid riigid, mis on tugevate jaoks nõrgad ja nõrkade jaoks tugevad.
Uute režiimide toimimisviisi kirjeldamiseks oleme loonud uue termini: «polyporuse» riik. Polyporus on parasiitseen, mis toitub mädanevatest puudest ja aitab kaasa selle kõdunemisele.
Selliselt toituvad Poola ja Ungari valitsused oma liberaalsete eelkäijate olulistest ressurssidest ning toodavad tulemusena täielikult sõltuva riigistruktuuri.
Selline valitsemisstiil sisaldab Euroopa liberaalse demokraatliku projekti institutsioonide, mehhanismide ja rahastamiskanalite riigistamist.
Üks laialt avalikku kajastust leidnud näide Ungaris oli 2011. aastal tehtud abordivastane plakatikampaania. Kampaania oli osa valitsuse tööelu tasakaalu projektist, mistõttu leidis see rahastuse ELi tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmist, mis irooniliselt kannab nime PROGRESS.
«Polyporuse riik» võõrandab ressursse juba eksisteerivalt sekulaarselt ja modernistlikult kodanikuühiskonnasektorilt, et kindlustada ja laiendada oma illiberaalset vundamenti. Sel aastal lükkas Poola justiitsministeerium tagasi mitme progressiivse naiste ja laste õiguste eest seisva kodanikuühenduse rahastuspalved. Inimõiguste erivolinik märkis, et see raha anti hoopis katoliiklikele organisatsioonidele, näteks Caritasele.
Just nagu seen polyporus ründab harilikult juba kahjustatud puid, tõusevad ka illiberaalsed režiimid võimule finantsiliste, julgeoleku ja migratsioonikriiside poolt nõrgestatud demokraatlike standardite kontekstis.
Kesk-Euroopas eelistas 1989. aasta järgne režiim kodaniku- ja sotsiaalreformide asemel majandusreforme. Liberaalsed normid ja praktika ei ole kunagi nendesse ühiskondadesse täielikult sisse sulanud. See loob aga paradoksaalse olukorra, kus illiberaalsed jõud on õitsenud keset lõpetamata liberaalset revolutsiooni.
Sellisel valitsemisviisil on kolm põhilist tõekspidamist, mida tuleb mõista selle edu selgitamiseks: paralleelne kodanikuühiskond, julgeolekunarratiivid ja perekond.
Kesk-Euroopa illiberaalsete režiimide eesmärgiks on muuta kommunismijärgset infrastruktuuri nii, et see tooks kasu uuele valitsevale eliidile ja nende valijaskonnale.
Selle muutuse võtmeteguriks on eelnevate kodaniku- ja inimõigusorganisatsioonide asendamine valitsust ja selle tegevust toetavate mittetulundusühingutega. Uutel gruppidel on küll näiliselt samad profiilid ja sihtrühmad, kuid nad töötavad selgelt erinevas raamistikus, mis on peamiselt religioosne ja modernismivastane.
Ungaris on näiteks kaks olulist naiste kodanikeühendust, mis tegelevad isade rolliga peres ning töö ja elu tasakaalustamisega. Nendeks on kaua eksisteerinud Jol-let ja värskelt rajatud konservatiivne Harom Kiralyfi. Viimasel ajal on vaid viimane neist saanud oma projektide jaoks riigipoolset rahastust.
Kodanikeühenduste sektor on seega muutunud, kuna ELi ja riigi raha on suunatud gruppidele, kes jagavad valitsuse ideoloogiat. Seetõttu on progressiivsed organisatsioonid jäänud sõltuma järjest harvematest välisannetustest ning on enamasti võimetud riigi sisepoliitikat mõjutama.
Illiberaalsed valitsused kasutavad mitmekülgsest kodanikuühiskonnast mitte hoolimise õigustamiseks julgeolekuga seotud keelt. Inimõigusorganisatsioone esitatakse väljastpoolt juhituna ning potentsiaalse ohuna riiklikule suveräänsusele.
Sooline võrdõiguslikkus, avatud ühiskond ja vähemusõigused on esitatud kui eksistentsiaalne oht riigi ellujäämisele. 2013. aastal andis Orbán korralduse uurida kindlaid Norra rahastatud kodanikeühendusi – sealhulgas Roma pressikeskust ja organisatsiooni Women for Women Against Violence (naised naistega vägivalla vastu) – süüdistusega, et nad on «kinnimakstud poliitaktivistid, kes püüavad kaasa aidata välishuvidele».
Uurimine on praeguseks lahenduse leidnud, kuid mitte ilma suurte kahjudeta mitmele kodanikeühendusele.
Selles kontekstis muutuvad inimõiguste probleemid depolitiseerituks ning survegruppe näidatakse riigivaenlastena, mitte demokraatlikke vastaseid.
Ungari ja Poola kasutavad natsionalistlikke pereväärtusi, et rünnata inimõigusi, rõhutades sealjuures «traditsiooniliste» perekondade õigusi ja huve üle indiviidide ja vähemuste omade.
Fidesz ja Pis (vastavalt Ungari ja Poola valitsevad parteid) on mõlemad poliitikaloome keskmesse toonud «perekonna peavoolustamise» idee. ELi ja ÜRO poliitilises kirjanduses kirjeldatakse perekonna peavoolustamist vahendina, mis aitab tuvastada poliitika mõju perekonnaüksusele ning tugevdada perekonna funktsioone. Illiberaalide kätes on see aga muutunud alternatiiviks naiste õigustele ning tööriistaks «traditsiooniliste» väärtuste propageerimisel.
Naiste probleemid asendatakse järk-järgult perekonna probleemidega ning soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavad institutsioonid asendatakse perekonnademograafiaga tegelevatega. Ungari kõige kõrgem soolist võrdõiguslikkust koordineeriv valitsusasutus Naiste ja Meeste Võrdsete Võimaluste Nõukogu ei ole kokku tulnud aastast 2010 ning selle portfoolio on delegeeritud Demograafilisele ümarlauale.
Kui olukorda õigesti ära ei tunta, võivad sel olla illiberaalsetes riikides tõsiselt kahjustavad tagajärjed naiste ja vähemuste õigustele. Kui riik omastab eelnevalt demokraatlikud struktuurid, kaovad ka võimalused vastupanuks.
Alarahastatud, demoniseeritud ning väljaspool liberaalset võimude lahususe süsteemi töötavad feministlikud ja progressiivsed kodanikeühendused ei suuda mõjutada valitsuse poliitikat varem eksisteerinud kanalite abil, milleks on survestamine, konsultatsioonid või meedia.
Illiberalism ei ole tagasilöök, mille järel saab tavaellu naasta, vaid uus valitsusvorm. Kahjuks tähendab see, et naiste meeleavalduste hiljutist edu Poolas võib olla võimatu jätkata.
Artikkel ilmus esimest korda veebiväljaandes The Conversation.