Facebookis veedetud tohutu aja asemel oleks mõttekam kas või magada või lolli näoga aknast välja vahtida, leiab kirjanik Jaak Urmet. Ära panusta laikidesse, aga ütle iga päev vähemalt ühele inimesele midagi hästi. Päris elus.
Tellijale
Jaak Urmet: elu ilma laikideta (1)
27. oktoober 2016, 10:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegin endale kunagi Facebooki konto ainult kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et seal tegutses mu nimekaim, kellele saadeti minu pähe kirju, sh esinemiskutseid, aga kes ei reageerinud nendele. Just seetõttu oli mu konto nimi ka mõne jaoks nii edvistav Jaak Urmet Kirjanik. Teiseks sellepärast, et võimaldada minuga otsesuhtlust, kellel vajadust peaks olema.
Mõnda aega ei võtnud ma ühtegi frendi, olin nagu kurt siga rukkis. Aga ühel 2014. aasta augustipäeval võtsin vastu kunagise klassivenna frendikutse, et näha klassikokkutuleku fotosid, ja lumepall läks kohemaid mürinal veerema, paari päevaga oli mul sadakond frendi ja tänavu oktoobriks umbes 1140 frendi.
Nüüd deaktiviseerisin oma konto, sest mulle tundus, et Facebooki-elu on mõttetu ajaraisk. Tegin uue konto, sellise, nagu oli olnud enne, taas ainult otsekontaktiks. Ikka sama edvistava nimega, sest nimekaim pole endiselt endast isegi profiilifotot pannud. Ja ei mingeid frende. Kes tahab mu sõber olla, siis olgu päris elus! Tulgu külla või kutsugu kõrtsi. Ärgu olgu sul 1140 frendi, olgu parem kolm sõpra. 30. jaanuaril on mu sünnipäev, oleksin väga õnnelik, kui 200 õnnitlust saabuksid seekord paberist kaardil mu kodusesse postkasti. Võib kas või kirjanike liitu saata, saan sealt kätte.