Keiu Telve: ärme raiska humanitaaride potentsiaali – IT vajab meid!

Pildil Keiu Telve. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eesti meediast jääb ikka ja jälle kõrvu sõnavõtte, mis kuulutavad, et kultuuriharidusega pole tänapäeval midagi peale hakata. Samal ajal võistlevad Silicon Valley tehnoloogiafirmad parimate antropoloogide nimel, kirjutab antropoloog Keiu Telve.

Küllap on iga humanitaar pidanud oma elus vähemalt korra vastama küsimusele: «Kes sinust pärast ülikooli lõpetamist saab?» 

Mina Tartu Ülikooli etnoloogia doktorandina olen sellele küsimusele pidanud vastama vähemalt kümme korda. Eesti meediast jääb ikka ja jälle kõrvu sõnavõtte, mis kuulutavad, et kultuuriharidusega pole tänapäeval midagi peale hakata. Samal ajal võistlevad Silicon Valley tehnoloogiafirmad parimate antropoloogide nimel. Palgatakse inimesi, kes aitavad uurida kasutajakogemust ja jõuda seeläbi lähemale inimsõbralikule tehnoloogiale. Millest küll selline erinevus? Miks pole me Eestis leidnud võimalusi humanitaarvaldkonna ja tehnoloogia ühendamiseks?

Eestile meeldib ennast reklaamida infotehnoloogia lipulaevana. E-riik, e-residentsus, maailmamuutvad start-up'id on märksõnad, mida leiame ühtmoodi Eestit tutvustavatelt videoklippidelt kui ka IT-firmade töökuulutustest. Tehnoloogia arendamises oleme head – meil on kohalikud spetsialistid, kodukootud maailmavallutajad, nagu Skype, Transferwise, GrabCAD ja Taxify, mida me ei väsi heade näidetena esile toomast. Seda valdkonda saaks veelgi arendada, võiksime saada selles isegi paremaks.

Inimkesksed uuringud teevad tehnoloogia paremaks

Eesti tehnoloogiamaastikul tegutseva ettevõtte elu lihtsustaks inimkesksete uuringute kaasamine. Just paljude inimeste mõtete ja soovide vahendamisest on kasu nii idee väljatöötamise faasis kui ka valmistoote kasutajasõbralikumaks muutmisel. Seega viiks põhjalikum eeltöö kvaliteetse toote ja kliendi rahuloluni palju kiiremini. Eestis leidub küll IKT sektoris töötavaid firmasid, kes pööravad oma toote väljaarendamisel tähelepanu kasutajakogemuse uuringutele, kuid pole sugugi harv juhus, et spetsialistid selleks tuuakse sisse väljastpoolt Eestit.

Alles hiljuti leidis projektide haldamise ja planeerimise äritarkvara arendamisega tegelev Scoro Tallinna kontor endale kasutajakogemuse disaineri hoopis Ukrainast. Humanitaarid ja sotsiaalteadlased saaksid siinkohal aidata, et talente ei peaks tingimata välismaalt meile tööle meelitama.

Välismaailma kogemused näitavad, et risk palgata tehnoloogiafirmasse inimesi, kes ei ole tehnoloogia taustaga, tasub ennast ära. Microsoft, mis on praeguseks maailma üks suurimaid antropoloogide tööandjaid, palkas oma esimese uurija Anna Kirah’ 1999. aastal ja temaga koostöös valmis Microsoft Windows XP. Selle programmi võis raskusteta aruvutisse paigaldada igas vanuses kasutaja ja tegemist on tänini ühe turu poolt kiiremini omaks võetud tarkvaraga. Kasutajasõbralikkuse uurimisse investeeritud aeg ja raha tasusid suurkorporatsioonile kiiresti ära. 

Aeg tutvuda antropoloogia võimalustega

Ka meil on kohalikke uurijaid, kes võiksid mõtestada inimkogemust või analüüsida tehnika ja kasutaja suhet, aga kogemusi on selles valdkonnas praegu veel vähe. Kui üksikud ülikoolide lõputööd välja arvata, pole see suund olnud kultuuriteadlaste seas populaarne. Seega tuleb tunnistada, et kontakti otsimine on mõlemalt poolt olnud vähemärgatav.

Oleme täna olukorras, kus tehnoloogiafirmadel pole nõudlust palgata antropoloogi või sotsioloogi, sest puudub pakkumine ja vastupidi. Tegelikult ei tea kumbki valdkond teise võimalustest ega potentsiaalist piisavalt. Sellele vaatamata usun, et Eesti humanitaaridel ja sotsiaalteadlastel on tugev inimkesksete uuringute kompetents ja analüütilised oskused, millest võidaks ka tehnoloogia valdkond. Kuigi alustamine ja sujuva koostööviisi leidmine võib võtta veidi aega, annab inimkeskse lähenemise toomine ITsse  pikas plaanis suure eelise.

Tänapäeva rakenduste maailmas on kõige edukamad just need ideed, mis pakuvad lahendust ühiskondlikule või isiklikule kitsaskohtale ning on rohkem kui vaid mugavusteenused. Laiapõhine inimkeskne uuring võiks olla üks võimalus, kuidas oma teenusele või tootele õiget nišši leida. Head näited ongi juba nimetatud Skype, Taxify, GrabCAD ja Transferwise, mis oluliselt lihtsustavad kasutajate elu. Humanitaare olekski IT-ettevõttel vaja selleks, et leida need tooted ja teenused, mille järgi inimestel on suur vajadus, mida oleks hea kasutada ning millest enam kergekäeliselt ei loobutaks. Just kasutajauuringutest saadud teadmise kaudu võiksime jõuda järgmise kasutajarekordit purustava tarkvaraarenduseni.

Laiendame humanitaaride ampluaad

Humanitaaridele heidetakse teinekord ette nende liialt ideepõhist lähenemist ning kaugenemist ärilistest motiividest ja kapitalistlikust maailmavaatest. Küsitakse, mis on selle sektori kasu Eesti SKT-le. Võttes tähelepanu alla IT, mis on praegu üks kiiremini arenevaid ning teiste elualadega tihedalt põimunud valdkondi, saaksid humanitaarteadlased olla vägagi vajalikud. Humanitaarid saaksid pakkuda lahendusi, mis ei lähtuks ainult ärilistest eesmärkidest, vaid ka inimkogemusest ja vajadusest. Omakorda eeldab see humanitaaride tegevusampluaa laiendamist.

Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas ei pruugi selle valdkonna uurijate roll olla vaid tehnoloogilises situatsioonis toimuva tagantjärele mõtestamine, vaid ka tuleviku kujundamisel kaasarääkimine. Mida inimkesksem ning varasemale kultuurikogemusele tuginevam see protsess on, seda inimlikum saab meie tulevik (igas mõttes) olema. Selles seisnebki humanitaaride vastutus ning põhjus, miks me peaks olema ka IKT-revolutsiooni eesrinnas.

Tehnoloogiavaldkonnas inimkesksete uuringute rakendamine on Eestile järgmine innovaatiline võimalus, millega maailmas silma paista. Just seepärast korraldame Tartus 4. - 5. novembril rahvusvahelise konverentsi «Milleks maailmale antropoloogid: Inimkeskne IT».

Kutsume ühe katuse alla kohalikud tehnoloogiavaldkonna esindajad eesotsas Sten Tamkiviga ning mitmed rahvusvaheliselt hinnatud antropoloogid, näiteks Nissanis isesõitvate autode arendamisega tegeleva Melissa Cefkini ning sotsiaalmeediat uuriva Daniel Milleri. Konverentsi eesmärk on, et IKT ettevõtted leiaksid uusi meetodeid, kuidas jõuda innovaatiliste toodeteni, mille järele on tõesti nõudlus. Aga vähem tähtis pole ka eesmärk enam mitte küsida, mille jaoks on meil vaja humanitaare.

Niisiis, ärme raiska potentsiaali ja oskuseid, sest inimressurss koostööks on olemas! Tuleb vaid välja mõelda, kuidas saame Eestis infotehnoloogia ja humanitaar- või sotsiaalvaldkonna tegijad kokku tuua, et luua midagi uut ja kasulikku. Nädala pärast toimuv konverents võiks olla selles üks esimesi samme. Kes teab, äkki sünnib järgmine Eestit maailmakaardile upitav superrakendus juba koostöös kultuuriteadlastega?