Arvamusportaal taasavaldab kirjanik Mihkel Muti 2007. aasta juulis ilmunud arvamusloo, milles autor kritiseerib president Toomas Hendrik Ilvest Ärma taluga seotud ärilise tegevuse tõttu.
VANA KULD Mihkel Mutt 2007. aastal: turismitalundus Ärmal peaks lakkama (6)
/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
26. oktoober 2016, 13:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eesti Vabariigi presidendi talukoha külastamisvõimaluste kohta ilmusid mõned nädalad tagasi pressis esimesed teated, olin päris jahmunud. Vist nädal hiljem tuli diskreetne tutvustav lõik AKs ja üldiselt on kõik olnud suhteliselt vaikne. Osalt on see seletatav ehk sellega, et president on head tööd teinud, iseäranis välispoliitikas, ja keegi ei taha karmi tooni võtta. Nüüd ilmus 30. juunil EPLis Anneli Ammase artikkel Ärma teemal, ikka vaikselt ja kenasti.
Riigitegelaste osalus ettevõtluses pole ilmas haruldane. Valitavad ametid ei kesta ju igavesti. Enamasti kandivad nad firmad oma ametiajaks sugulastele või sõpradele, et ennetada süüdistusi korruptsioonis.
Praegu pole asi eeskätt selles, mitu residentsi presidendil on ja mis see maksma läheb. Olgu tal neid sügiseks ja kevadekski aga kõik need peaksid olema nn ametikorterid. Lugesin, et «presidendi kantselei otsib võimalust, kuidas Ilveste talu siduda presidendiametiga» (EPL). Neid võimalusi pole kuigi palju.
Vajalik külalistele
Muidugi võib riigipea kutsuda endale külla kolleege, olgu selleks Günter Verheugen või keegi veel kõrgem. Ja on täiesti aktsepteeritav, et nendeks kordadeks viiakse sinna riigi kulul teenrid ja kelnerid. (Seda, mis tasemest allapoole president külalisi oma tasku peal võõrustab, ei saa muidugi täpselt ette kirjutada, see on tavaõiguse ja südametunnistuse asi.)
Ei maksaks norida, kui presidendile nädalalõpusõit koju kinni makstakse, ja muu sihukese kallal. Aga «residentsiteenust» tervikuna presidendikantselei Ärmalt osta ei saa. Kuigi erafirmalt võib riik teenuseid osta, tekib praegu, nagu leheski kirjas, korruptiivne situatsioon.
Äriline tegevus peaks Ärmal igal juhul lakkama. Inimlikult võib argumenteerida, et kui Ilves kasutaks Paslepat, siis läheks see maksumaksjale kena kopika maksma. Ja miks ta ei võiks osa sellest kulutada praegu Ärmal? Aga see loogika ei kehti riigiteenistuse puhul.
Aga: praegusel juhul pole asi niivõrd korruptsioonis või maksumaksja rahas, vaid hoopis selles, et need kaks asja, turismitalu ja presidendiks olemine, ei sobi loomult omavahel. Väga proosalisel põhjusel: nad on füüsiliselt liiga lähestikku. Kui Erma Maa OÜ tegutseks mujal, ei oleks asi üldse kõneväärt. Aga presidendi residents ja paik, kus liigub pidevalt juhuslikku rahvast, välistavad teineteist.
Ajalooekskurss
Esiteks on kodu enamiku Lääne inimeste jaoks eriline koht. Mu kodu on mu kindlus! Põikame korraks ajalukku. Euroopa Liidu tulevastes piirjoontes leppisid Charles de Gaulle ja Konrad Adenauer suures osas kokku, kui viimane külastas Prantsusmaa presidendi maakodu Colombeys. De Gaulle tahtis seal enamasti olla üksi või perekonnaringis, riigikülalisi võõrustas ta Pariisis. Võib-olla ta rehkendaski sellega, et Reinimaal on koju kutsumine ülim viisakusavaldus.
Adenauer võttiski seda just niimoodi. Kuigi Colombey kahekordne endine väike mõisahoone oli suure riigi juhi residentsi kohta üpris lihtne ja spartalik paik, oli ta liigutatud. Igatahes jõuti vastastikusele arusaamisele Euroopa tulevikust.
Bush ei kutsu oma Texase rantosse kaugeltki iga riigipead, mille pärast mõnigi on olnud kibestunud. Kutse on tähelepanuavaldus või muidu taktikaline käik. Samuti ei kutsunud Ronald Reagan oma Santa Barbarasse igaüht jne.
Teiseks aetakse residentsis ka riigiasju, kus kõrvalised eksitavad. Kujutlen, et Ilves kutsub mõne riigipea külla. Too kuuleb, et teda kutsutakse praktiliselt turismitallu. Ta ei pruugi teada nüansse ja võib tõemeeli karta, et satub seal nurga peal kokku sädistavate põngerjate või fotoaparaate plõksutavate jaapanlastega. Tänan, ei
President peab arvestama, et isiklikul maatükil olevale külalismajale teeb ta oma isikuga paratamatult reklaami. See on täiesti lubatav hiljem, umbes nagu biitlite kitarr või rokikuninga sussid oksjonil, aga mitte enne. Isiklikult arvan, et oma kodu võivad raha eest näidata ainult koolnud (majamuuseumina).
Kuigi residentsi ja turismiplokki võidakse eraldada taraga või muud moodi, samastub kogu paik presidendiga. Külastajad ütlevad pärast ikka, et «sai presidendi juures oldud» (uus toode tõusikute tarvis!). Ja võib-olla tekib sinna kõrtski Presidendi Juures.
Keeruline roll
Presidendile on talupidamine auväärne hobi ja hea reklaam (kohe meenuvad Solon ja adrakured!). Paraku jääb mulje, et asjaosalised ei mõelnud omal ajal, kuidas see võib komplitseerida nende rolle tulevikus. (Siit võiks ka järeldada, et presidendiks kandideerimine ei olnud T. H. Ilvesel väga vana idee).
Kolm asja kokku ei sobi: presidendipaariks olemine, talu pidamine enda tarbeks ning ühtlasi selle eksponeerimine ärilis-valgustuslikel kaalutlustel turistidele.
Seda enam, et mainitud leheloost lugesin, et presidendipaar elab ka ise külalistemajas, täpsemini selle sviidis (mille eest teiste käest küsitakse 7000 krooni öö eest ehk pool Radissoni vastavast taksist).
Oma elumaja ei ole plaanis presidendiks oleku ajal ehitada. Aga presidendiga ühel ajal ei tohi tavakülalised sama katuse all ööbida! See on ju skisofreeniline olukord, ei liha ega kala. Millestki tuleks vist loobuda.
Seda enam, et paraku peame arvestama ka pahatahtlikega. Eesti rahvusvaheline maine seostub ka selle tippisikutega ja kindlasti kasutavad vaenulikud kanalid ära võimaluse rääkida näiteks lokkavast korruptsioonist Eestis, tuues kinnituseks «fakti», et president lubab kalli raha eest turistidel enda äraolekul oma voodis pikutada. Caesari naine pidi olema kõrgemal kahtlusest.
Artikkel ilmus esimest korda 4.07.2007.