Ilmar Tomusk.

FOTO: Liis Treimann

Mulle tundub, et oleme läinud digividinate kasutamisest hariduses liiga elevile ja ootame neilt seda, mida need ei saa meile anda, kirjutab Keeleinspektsiooni peadirektor ja lastekirjanik Ilmar Tomusk, kes on kirjutanud ka raamatu «Digipöörane kool».

Digipädevus on üks kaheksast riiklikus õppekavas nimetatud üldpädevusest, õppekavas on enne seda veel kultuuri- ja väärtuspädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, enesemääratluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, matemaatika-, loodusteaduste- ja tehnoloogiaalane pädevus ja ettevõtlikkuspädevus.

Nutikad oleme meie ise

Mulle tundub, et oleme läinud digividinatest liiga elevile ja ootame neilt seda, mida need ei saa meile anda. Digiseadmed, isegi kui nimetame neid nutiseadmeteks, ei ole ise üldse nutikad. Nutikad oleme meie, kui neid mõistlikult kasutada oskame.

Üsna levinud on mõte, et just koolis tuleks nutiseadmeid rohkem kasutama hakata. Kuna lapsed mängivad nendega nagunii kogu aeg, teenigu need siis vähemalt hariduslikku eesmärki. Kuid digiseadmete kasutamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Neid tuleb kasutada seal, kus neist on kasu, ja mitte kasutada, kui neist pole kasu. Need pole targad ega tee iseenesest mitte kedagi targaks.

USA füüsikateoreetik ja teaduse populariseerija Michio Kaku toob oma suurepärases raamatus «The Future of the Mind» esile, et kõige tänapäevasemal robotil, kes oskab kõndida ja koguni mitmes keeles inimese küsimustele vastata, on mõistust märksa vähem kui tavalisel putukal, sest tegemist on vaid suure jõudlusega arvutus- ja salvestusseadmega.

Kas kirjutada pliiatsi või sülearvutiga?

Sülearvutil või nutiseadmel on koolitunnis oma eelised. See võimaldab osaleda online-tegevustes, teha esitlusi, ühendada erisuguseid materjale, viia läbi küsitlusi ja neid analüüsida. Sülearvuti kasutajate märkmed loengutest on üldjuhul väga täpsed, peaaegu sõnasõnalised ja käsitsi kirjutatutest tunduvalt põhjalikumad. Nii sülearvuti kui ka nutitelefon võimaldavad õpetaja juttu isegi salvestada, nõnda et kirjutada pole vajagi!

Kuid 3. juunil 2014 ajakirjas Scientific American kirjeldatud uuringu tulemused kinnitavad, et põhjalikest märkmetest hoolimata on mõne päeva pärast õpilaste teadmisi kontrollides selgunud, et nendel, kes konspekteerisid pliiatsi ja paberiga, oli loengust palju rohkem meeles kui neil, kes kasutasid arvutit.

Teadlased leidsid, et käsitsi kirjutades toimivad ajus hoopis teistsugused infotöötluse protsessid, infotöötlus toimub kuulamise ja kirjutamise käigus ja aju talletab kõige olulisema. Aju koormus on käsitsi kirjutamise ajal tunduvalt suurem. Sülearvutiga konspekteerides aju puhkab, inimene teeb tublit, aga mehaanilist tööd.

Samuti näitas uuring, et kui õppetunnis kasutatakse nutiseadmeid, tegelevad õppurid umbes 40 protsenti ajast õppetööga mitteseotud tegevusega.

Kas lugeda paberilt või ekraanilt?

Ekraanilt lugemine sobib info kiireks hankimiseks, kui seda pole vaja meelde jätta, analüüsida või süstematiseerida. Paberilt lugemine aitab paremini süveneda, eriti ilmneb see näiteks tekstis esile toodud sündmuste järgnevuse meenutamisel.

Ajakirjas International Journal of Educational Research avaldati 2013. aastal uuring, millest selgus, et tudengid, kes lugesid teksti paberilt, saavutasid loetu mõistmise kontrollimisel märkimisväärselt paremaid tulemusi kui need, kes lugesid teksti digitaalselt.

2014. aasta 18. septembril avaldas netiajakiri pri.org (Public Radio International) artikli, milles võrreldi loetu mõistmist ja meeldejätmist paberil ja digilugeris. Artiklis tuuakse esile, et süvalugemise ja pinnapealse lugemisega tegelevad erinevad ajuosad ning mida enam lugeda tekste ekraanilt, seda enam areneb pinnapealne lugemine ja taandub süvalugemise oskus.

Artiklis osundatakse Tufti ülikooli lugemise ja keelte uurimiskeskuse direktori Maryanne Wolfi sõnu, kes ütleb:

«Ma ei muretse sellepärast, et jääme interneti tõttu rumalaks, vaid ma muretsen, et me ei kasuta oma raskelt omandatud süvalugemise oskusi, kuna puutume kokku liiga suure hulga ärritajatega. See on asja tuum

Ta soovitab õpetajatel ja vanematel jälgida, et õpilased, kes kasutavad pidevalt digiseadmeid, loeksid iga päev ka paberraamatuid.

Sama teemat käsitleb süvitsi ka Scientific American oma 11. aprillil 2013 avaldatud artiklis «Lugev aju digiajastul: paberi ja ekraani vastasseisu teadus». Paberilt lugemisel on õppetöös oma eelised, eriti puudutab see pikkade tekstide lugemist. Ekraanilt lugemine on väsitavam kui paberilt lugemine. Need, kellel on vaja loetu meelde jätta, eelistavad teksti paberkandjal.

Digiseadmed ja tervis

14. märtsil avalikustas SA Tallinna Koolitervishoid õpilaste terviseuuringu tulemused. Selgus, et alla poole Tallinna õpilastest on täiesti terved, peamised terviseriskid on vähene kehaline aktiivsus, ebaregulaarne või ühekülgne toitumine ning arvuti või nutiseadmete liigne kasutamine.

7. märtsil avaldas ERRi teadusportaal Novaator artikli «Kolmandik maailma inimestest põeb uut epideemilist haigust». Artiklis nimetatakse seda haigust homo computerus’e sündroomiks.

Artiklist võib lugeda:

«Kasutame nutiseadmeid tööks ja meelelahutuseks keskmiselt kaheksa tundi päevas ehk suurema osa ärkveloleku ajast ja seda seitse päeva nädalas. Uuringud näitavad, et inimesed koormavad oma selga sellega kokku 700–1400 tundi aastas, kusjuures noorte ja kooliõpilaste puhul on see näitaja veel suurem – keskmiselt 5000 tundi aastas

Täiesti eraldi teema on nutiseadmete kaudu kergesti kättesaadav, kuid lastele sobimatu sisu, mida täiskasvanutel on üha raskem kontrollida ja mis võib lapse psüühikale väga halvasti mõjuda.

Kokkuvõttes võib öelda, et suurimaks probleemiks seoses nutiseadmetega ei peeta siiski mitte seda, et kirjutatu või loetu ei pruugi meelde jääda. Suurim probleem on neti- ja nutisõltuvus, millele pühendatud probleemartikleid ilmub ajakirjanduses järjest tihemini[1].

Mõni vanem on uhke, et tema kahe-kolmeaastane laps on nii andekas, et oskab nutitelefoniga mänge mängida ja isegi uusi äppe alla laadida[2].

Olen näinud terviserajal joostes vanemaid, kes lükkavad enda ees vankrit, ise ninapidi nutiseadmetes. Ja vankris istuval lapsel on samuti nutiseade käes.

Nutiseadme kasutamine ise ei tee mitte kedagi targaks ega rumalaks, kuid inimese aju on viimased 6000 aastat harjunud ühtemoodi loetut ja kirjutatut töötlema, sellega tuleks kindlasti arvestada. Hea nõuanne on see, et tasakaaluks nutiseadmetele peaks lapsed ka päris raamatuid lugema. Kasu oleks juba sellest, kui aeg nutiseadmete ja raamatute vahel seltsimehelikult pooleks jagada.

 

[2] Olgu kõrvalmärkusena öeldud, et šimpansid on nutiseadmete kasutamisel inimesest nii mõnegi ülesande täitmisel tunduvalt osavamad.
 


Ilmar Tomusk arutleb samal teemal ka 4. ja 5. novembril toimuval Eesti Kultuuri Koja konverentsil «Kultuur, haridus ja haritus». Konverentsist teeb otseülekande Postimees.ee