Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/25/6002571t1h8248.jpg)
Iga keele sõnatüved võib laias laastus jagada oma- ja laentüvedeks.
Omatüved on need, millele ei ole leitud laenuallikat ja millel on vasteid sugulaskeeltes. «Eesti etümoloogiasõnaraamatus» (2012) käsitletud ligi 5000 tüvest on vähemalt 1540 sugulaskeeltega ühised ega ole laenatud. Väiksem osa nendest, umbes üks neljandik, on ühised kaugemate sugulaskeeltega, nt ersa, mokša, mari, udmurdi, komi ja ungari keelega. Nende hulgas on kehaosade nimetusi (pea, süda, käsi, jalg), sugulussõnu (ema, isa, poeg), üldisi loodusnähtusi märkivaid sõnu (maa, kuu, päev, öö, lumi, pilv, kivi), põhitegevuste nimetusi (minema, tulema, kandma, panema, elama). Umbes kolm neljandikku omatüvedest on ühised ainult lähemate sugulaskeeltega, nt liivi, vadja, soome, karjala ja vepsa keelega, osaliselt ka saami keeltega.