Iris Metsmägi, Meeli Sedrik

FOTO: Eesti Keele Instituut

Iga keele sõnatüved võib laias laastus jagada oma- ja laentüvedeks.

Tellijale

Omatüved on need, millele ei ole leitud laenuallikat ja millel on vasteid sugulaskeeltes. «Eesti etümoloogiasõnaraamatus» (2012) käsitletud ligi 5000 tüvest on vähemalt 1540 sugulaskeeltega ühised ega ole laenatud. Väiksem osa nendest, umbes üks neljandik, on ühised kaugemate sugulaskeeltega, nt ersa, mokša, mari, udmurdi, komi ja ungari keelega. Nende hulgas on kehaosade nimetusi (pea, süda, käsi, jalg), sugulussõnu (ema, isa, poeg), üldisi loodusnähtusi märkivaid sõnu (maa, kuu, päev, öö, lumi, pilv, kivi), põhitegevuste nimetusi (minema, tulema, kandma, panema, elama). Umbes kolm neljandikku omatüvedest on ühised ainult lähemate sugulaskeeltega, nt liivi, vadja, soome, karjala ja vepsa keelega, osaliselt ka saami keeltega.

Laentüvesid, st neid, mis on kindlalt teistest keeltest laenatud, on etümoloogiasõnaraamatus umbes 2200. Ligikaudu neljandik nendest kuulub vanemate laenude hulka ehk on laenatud enne eesti keele omaette keeleks kujunemist ja on sugulaskeeltega ühised. Need on laenatud indoeuroopa keelte varasematest arenguastmetest, kõige rohkem on nende hulgas germaani ja balti laene. Laenud näitavad, milliste uute elualade ja oskustega oleme naabrite kaudu kokku puutunud. Nii on germaani laenud nt aer, laev, puri, kana, lammas, leib, põld, kaup, kuningas, luna, raha, balti laenud aga nt hernes, härg, oinas, seeme, kirves, ratas, regi, sild.