Tänane lääs ja Venemaa on diametraalselt erinevatel seisukohtadel, mis puudutab viimase aja konfliktide tõlgendusi. Ennekõike seda, millistel alustel on toimunud kolmandate riikide sekkumine siseriiklikesse tüliküsimustesse ja kas nende sekkumiste tõttu on aset leidnud rahvusvahelise õiguse riive, kirjutab riigiteadlane Eiki Berg.
Siinkohal tuleks sekkumise all mõista jõukasutust ja rahvusvahelise õiguse riive all näha vastuolu ÜRO hartaga ja nende põhimõtetega, millele tugineb Teise maailmasõja järgne rahvusvaheline kord. Venemaa hinnangul on lääs käitunud vastutustundetult ja rahvusvahelist korda õõnestavalt, seda iseäranis NATO interventsiooni käigus endise Jugoslaavia vastu (1999), mille tulemusel Belgrad kaotas kontrolli Kosovo üle. Viimasest sai rahvusvahelise järelevalve all olev territoorium, mis lääneriikide «eestkostva iseseisvumise» tingimustel kuulutas end vähem kui kümme aastat hiljem ühepoolselt sõltumatuks riigiks.
Tõsi see on, et jõukasutus endise Jugoslaavia vastu ei omanud ÜRO julgeolekunõukogu heakskiitu. Samuti oli jõukasutuse otseseks tulemuseks sellise pinnase ettevalmistamine, mis võimaldas Kosovol hiljem eralduda. Ka siis, kui see oli vastuolus varasema ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1244 (1999), mis kinnitas jäänuk-Jugoslaavia ja selle õigusjärglase Serbia piiride puutumatust ja territoriaalset terviklikkust.
Lääs omalt poolt viitas interventsiooni möödapääsmatusele seoses humanitaarkatastroofiga ja massiliste inimõiguste rikkumistega kuni etnilise puhastuse ja rahumeelsete elanike vastu suunatud massitapatalguteni välja. Kosovo iseseisvumine (2008) oli aga ennekõike varasema kurja heastamiseks rakendatav «erijuhtum». Senised läbirääkimised veensid vahendajaid serblaste ja albaanlaste kooselu võimatusest, Kosovo staatuse küsimus vajas aga kiiret ja otsustavat lahendust.
Praegu ei olegi niivõrd oluline see, kas siseriikliku konflikti humanitaarne aspekt ja mastaapsus, olid küllaldased selleks, et leida õigustusi väliste jõudude jõukasutuseks iseseisva riigi vastu. Tähtsust omab hoopis muu – pretsedendi loomine ja sellekohaste tõlgenduste ärakasutamine teistsugustes olukordades.
Hiljutine Hiina RV ametlik seisukoht rahvusvahelise arbitraažikohtu otsusest anda Lõuna-Hiina mere vaidlusküsimuses õigus Filipiinidele kui õigustühisest, on näide sellest, kui vähe kaalu on hiinlaste meelest ÜRO mereõiguse konventsioonil «ajaloolise õiguse» ees. Venemaa on seevastu läinud seda teed, et põhjendab Abhaasia ja Lõuna-Ossetia jõuga eraldamist Gruusiast «enesekaitsega» ja «eksistentsiaalse ohuga kaasmaalastele (loe: Vene Föderatsiooni kodanikele)». Vastutus kaitsta põhimõte (R2P) ja humanitaarinterventsioon on omandanud väärika koha tänase Venemaa välispoliitilises sõnavaras. Kuid mitte ainult...
Krimmi okupeerimine ja annekteerimine Venemaa poolt on esile toonud mõned sellised detailid, mis ei kannata Kosovo ja Krimmi juhtumite võrdlust välja. Kosovo pretsedent küll loodi, kuid selle taasesitus Krimmis kuulub küll pigem žanri «kui teised võisid, siis miks mitte meie» ega oma tõsiseltvõetavat õiguslikku kandepinda. Venemaa õigustas oma Krimmi avantüüri esmalt Vene Föderatsiooni kodanike ja kõigi kaasmaalaste inimõiguste kaitse vajadusega olukorras, kus Kiievis olid võimule tulnud väidetavalt venevastased jõud. Sekka siis veel poolmütoloogilised seosed nn ajalooliste Vene aladega, mis Hruštšovi eestvedamisel liideti 1954. aastal ülekohtuselt Ukraina NSVga.
Ka siis, kui Ukraina 2014. aasta veebruaris toimunud võimupöörde seaduslikkuses on võimalik kahelda, pole alust arvata, et Krimmi autonoomia tingimustes elanud venekeelsed inimesed oleksid olnud sama halvasti koheldud kui Kosovo albaanlased Miloševici režiimi meelevallas. Teisalt õigustas Venemaa Krimmi annekteerimist kui kohalike inimeste enesemääramisõiguse rahuldamist. Mis sellest, et 11. märtsi otsus Krimmi iseseisvusest ja pärastisest ühinemisest Venemaaga oli vastuolus Ukraina põhiseadusega ja, et 16. märtsi referendum toimus mittevabas õhkkonnas ja relvastatud üksuste valvsate pilkude all.
Kui Krimmi sündmused arenesid otsustava kümmekonna päeva jooksul ja sellest territooriumist sai Venemaa Föderatsiooni koostisosa kolme nädalaga, siis Kosovo tee iseseisvusele (ja mitte Albaaniaga ühinemisele) võttis aega aastaid. Kosovo staatusküsimus ei olnud kaugeltki mitte otsustatud 1999. aasta interventsiooni tulemusena. Kuid mis veelgi olulisem, Kosovo sõjajärgne ülesehitustöö oli (ja on seda tänini) rahvusvaheline projekt. Sellel on kaugelt enam legitiimsust rahvusvahelise kogukonna silmis võrreldes Venemaa tegevusega Krimmis.
Rahvusvahelise õiguse kontekstis on küsitav jõu kasutamine ennetavalt rahvuskaaslaste kaitseks ja selle egiidi all humanitaarinterventsiooni läbiviimine. Samaväärselt taunitav on lahendada välise jõu abil enesemääramist. «Ajaloolisel õigusel» pole miskit pistmist nende sätetega, mis asetavad suveräänid ülimuslikule positsioonile siseriiklikku võimu teostada ja annavad täieliku autonoomia riigivälisteks toiminguteks vastastikuse tunnustamise ja rahvusvaheliste kokkulepete tingimustes. Kosovo ja Krimmi juhtumid ei ole identsed. Mis omakorda ei vabasta Kosovo juhtumit vastuolulisusest ega võimalda mööda vaadata pretsedendi loomisest. Mis sest, et sündmuse taasesituse põhjenduseks valitud õiguslik loogika käriseb igast servast.
Tegemist on Eesti NATO Ühingu ja Postimehe koostöös ilmuvate julgeolekuteemaliste arvamuslugude sarja artikliga.