Ashoka Mody: milline on Euroopa pärast Merkelit?

Saksamaa kantslerit Angela Merkelit kujutav karikatuurne skulptuur Foto: SCANPIX

Järgmisel aastal toimuvad Saksamaal föderaalvalimised ning uus Bundestag valib riigi järgmise kantsleri. Olenemata sellest, kas Angela Merkel suudab selle rolli säilitada – praegu ei paista olukord ei tema ega ta Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) jaoks hea –, on üks asi kindel: Saksamaa kantsler ei hakka tulevikus enam olema de facto Euroopa kantsler. See aga muudab süvitsi seda, kuidas Euroopa toimib, mõningaselt ka paremaks. Segadus võib olla aga vastik, kirjutab Rahvusvahelise Valuutafondi endine missioonijuht Ashoka Mody.

Polnud vältimatu, et ühel Saksamaa kantsleril tekib Euroopa Liidu üle nii suur võim. Olukorra muutis selliseks Helmut Kohl. 1989.–1990. aastatel Saksamaa liitmise järel nägi ta oma ajaloolise ülesandena ka Euroopa liitmist. Kohl juhtis Euroopat Maastrichti kokkuleppest 1991. aastal kuni kriitiliste otsusteni euro kujundamisel 1998. aastal.

Euroopa ühtse valuuta idee oleks võinud nende aastate jooksul mitu korda surra. Kohli lähikondlane ja praegune Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble rõhutas 1994. aastal, et ainult viis riiki – mille hulka ei kuulunud Itaalia – olid valmis ühtsele rahale üle minema. Kohl aga surus edasi ja nõudis, et ka Itaaliat arvestataks.

Kohli mantlipärija Gerhard Schröder lähenes asjale hoopis teisiti. Tal puudusid isiklikud mälestused Teisest maailmasõjast, mistõttu ta – nagu ka kasvav osa sakslastest tol ajal – oli kindel, et Saksamaa saaks sõltuda iseendast ega vaja jätkuvat kinnitamist oma sidemetele Euroopaga.

Schröder tegeles aktiivselt Saksamaa riiklike huvidega. Ta noomis Euroopa Keskpanka, kui see intressimäärad liiga kõrgele upitas. Tema valitsus astus vastu ka Euroopa rahandusreeglitele, mida tolleaegne Euroopa Komisjoni president Romano Prodi kirjeldas üsna täpselt kui «rumalaid». Saksamaa majanduskasv oli peaaegu peatunud, kuid kasinusmeetmed oleksid tekitanud rohkem ja tõenäoliselt pikaajalist kahju. Schröder peaaegu et hävitas Volkswageni kaitseks Euroopa Liidu ettevõtete ülevõtmise reeglid. Tema ainuke «Euroopat toetav» lüke oli lubada Kreeka eurotsooni.

Oma ametiaja alguses, mis algas 2005. aasta novembris, paistis Merkel sarnanevat pigem Schröderi kui Kohliga. Schröderist palju nooremana ja üles kasvanud Ida-Saksamaal, oli ta nii ajaliselt kui geograafiliselt veelgi vähem seotud «sõjajärgse Euroopa» tähendusega. Ta ei tundnud kohustust pidevalt kinnitada oma «toetust Euroopale» ning oli rahul ka lihtsalt Saksamaa kantsleri ametiga.

Alguses töötas see hästi. Euroopa majandused – sealhulgas Saksamaa oma – elasid suures ülemaailmses majanduslikus ja rahanduslikus mullis. Peaaegu kõik riigid hiilisid finantsreeglite täitmisest kõrvale ning eurooplased uskusid, et euro on küte majanduskasvule ja see viib neid lõpuks ka poliitilise liiduni. Lihtsalt öeldes ei olnud Euroopal kantslerit vaja.

Majanduskriis

Kõik muutus 2008. aastale järgnenud majanduslangusega, mis paljastas nõrkused rahandusliidu struktuuris. Ülemaailmse majanduse allakäigu kahjudele lisaks seisis eurotsoon silmitsi ka Kreeka valitsuse eesootava pankrotiga. 2010. aasta märtsiks oli kindel, et Kreeka kriis ei lahenda end ise ning Merkel haaras aeglaselt ja kindlakäeliselt võimu enda kätte.

Ta ei tundnud sellest ülesandest rõõmu, vastupidi, ta tegutses eeldusega, et euro on «põrgumasin» – segadusetekitaja ja koorem tema riigile. Tal ei olnud aga väga valikut – kui oli vaja teha suur kriisihaldamisega seotud otsus, pöördusid kõik silmad tema poole.

Merkel käitus Euroopa kantslerina, kuid hoidis keskmes alati Saksamaa huve. Ta mõistis, et Saksa rahvas ei salliks nende maksutulu kasutamist Euroopa tarbeks. Eriti hella kohta puudutas Kreeka peale kulutamine. Merkel tegutses seetõttu minimaalselt – piisavalt, et vältida kokkuvarisemist, kuid liiga vähe, et lõpetada kriisid Kreekas või laiemalt euroga seonduvalt. Selle tulemusena arenes kriis edasi ja saavutas uued vormid, sealhulgas kõige ohtlikumalt Itaalia pangandussektoris, mida nimetatakse ka «Euroopa murrangujooneks».

2011. aasta lõpus oli Merkel selle taga, et Kreekas ja Itaalias asendati valitud valitsused tehnokraatidega. Keegi polnud õnnelik ning kõikjal kogusid jõudu poliitilised protestiliikumised. Seda ka Saksamaal, kus 2013. aasta veebruaris loodi parempoolne eurovastane partei Alternatiiv Saksamaa Jaoks (AfD).

Merkel võttis pagulaste suhtes põhimõttekindla seisukoha ning lubas Saksamaale üle miljoni pagulase. Selle käigus ei konsulteerinud ta aga oma Euroopa partnerite ega ka oma kodanikega. Peagi sai ta kodumaal selle eest karistuse. CDU on viimasel ajal kannatanud liiduriikide valimistel piinlikke kaotusi ning AfD populaarsus on oluliselt tõusnud.

Euroopa de facto kantsler

Praegu on Merkelil veel alles Euroopa de facto kantsleri roll, kuid ainult seetõttu, et alternatiive veel ei ole. Itaalia peaminister Matteo Renzi pöördub ikka veel Merkeli poole, kui ta vajab eelarvereeglites «paindlikkust». Briti peaministri Theresa May esimene ametlik välisvisiit oli Berliini.

Nii Saksamaa kui Euroopa on muutumas. AfD hiljutine tõus on tingitud ksenofoobsete väidete üleskeerutamisest. Isegi kui Merkel jätkab järgmise aasta valimiste järel Saksamaa kantslerina, saab tema toetus olema palju väiksem. Samal ajal vaagub Euroopa majandus hinge ja Itaalia murrangujoon ohustab läbi Euroopa saata šokilained. Usaldus Euroopa institutsioonide suhtes on hajunud ning Euroopa riikide vahelised kommertslikud suhted on etteaimatavalt kulunud, sest eksportijad on pöördunud kiiremini kasvavate turgude poole Aasias ja USAs.

Saksamaa järgmisel kantsleril, olgu ta siis kes tahes, ei saa olema Saksamaa toetust ega Euroopa heakskiitu Euroopa kantsleri ameti täitmiseks. Esimeseks langenuks võib saada Kreeka, mis Merkeli lubatud võlakergenduse asemel peab võib-olla lõpuks eurotsoonist lahkuma ning see viib ELi hoopiski kaardistamata territooriumile.

Kõik tagajärjed ei pruugi aga halvad olla. Kui kedagi pole juhirollis, on «rumalaid» rahandusreegleid kergem eirata. Selline riikliku suveräänsuse laienemine võib olla positiivseks arenguks, kui viib olukorrani, mida Harvardi Larry Summers nimetab «vastutustundlikuks natsionalismiks». Eurotsooni valitsused peavad teenima oma kodanikke, mitte mingisugust abstraktset Euroopa ideaali ning elama valimiskasti ja turu distsipliinide järgi. Sakslasest Euroopa kantsler lõhestaks vaid Euroopat veelgi.

---

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org