Kolumnist Iivi Anna Masso tõdeb, et väike Eesti ei saa üksinda suures maailmas õiglust taga ajada. Kuid miks ei peaks Eesti saama ELis hääleks, mis inimõigustele ja õiglusele tähelepanu pöörab?
Iivi Anna Masso: väärtused ei vastandu huvidele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Igasugune jutt väärtustest poliitikas on jama.» «Väärtustest on äriringkondades saanud sõimusõna.» «Mingeid väärtusi pole olemas, on ainult huvid – jutt väärtustest on vaid üks viis oma huve maskeerida.»
Sarnaseid lauseid on kuuldud tihti, kui jutt on Eesti välispoliitilistest valikutest. Oleme harjunud kuulma õpetusi põhjanaabritelt ja «vanadelt» eurooplastelt, et nende pragmaatilisus on mõistlik ja Eesti poolt üles näidatud idealism on lapsik. Eriti võrreldakse Eestit Soomega, mida paljud peavad välispoliitilise arukuse etaloniks.
Ehkki Soomeski on hakatud sealse pragmatismi ainuõigsust vaidlustama, on Eestis ka oma inimesi, kes arvavad, et senine Soome tee oleks õige ka siin. Neid on ärimeeste hulgas, kellest mõnigi usub, et inimõigustest või meie tumedast minevikust vaikimine aitaks paremini idanaabriga ärisuhteid sõlmida.
Neid on ka akadeemiliste mõtlejate seas, kellest «mõistlikku pragmatismi» «rumala idealismiga» vastandava argumendi on väga selgelt sõnadesse seadnud Keskerakonna saadikukandidaat Rein Müllerson.
Müllerson süüdistas eestlasi juba paar aastat tagasi ideoloogilises demokraatiaihaluses, venevihas ja ühekülgses ajalootõlgenduses. Ta kirjutas, et «Eesti välispoliitikal on viimane aeg loobuda ideoloogilistest silmaklappidest ning asuda pragmaatiliselt järgima oma riiklikke huve», ja küsis, kas meil poleks aeg hakata käituma «vastutustundliku täiskasvanuna». Oma seisukoha toetuseks tsiteeris ta filosoof Carl Schmitti, kelle kunagi natsionaalsotsialismi toetanud antihumanism võlub praegu nii parem- kui vasakäärmuslasi.
Nüüd on samad argumendid taas esile tõstetud. Peegeldades ka mõne ärimehe seisukohti, vastandab Müllerson inimõigustest rääkimise meie majanduslikule õitsengule.
Aga mida see niinimetatud vastutustundlik poliitika sisuliselt tähendaks? Kui Eesti loobuks pragmaatilistel kaalutlustel riikliku järjepidevuse ideest ja eitaks omaenda okupatsiooni, lükkaks ta ise ümber oma olemasolu tähtsaimad alused. Eesti riikliku olemasolu kindlus on aga siin kõige muu, ka majandustegevuse eelduseks.
Venemaaga viisavabaduse nõudmine ELi tingimuste vastaselt oleks problemaatiline nii poliitiliselt kui ka praktiliselt. Inimõigusi eirates aga kirjutaksime alla topeltstandardile, mille kohaselt õiguste saavutamine oli vajalik meile, aga pole enam oluline teistele. Mida muud tähendaks demokraatlike väärtuste «ideoloogilistest silmaklappidest» loobumine?
Samas tundub pragmaatika ja väidetava idealismi vastandamine üha kunstlikum. Äri tegemist Venemaal segab rohkem kohalik korruptsioon kui poliitikute liigne demokraatialembus ärimeeste kodumail.
Venemaa jääb Transparency Internationali korruptsioonitabelis 180 riigi seas viimase 30 hulka. Alexandra Wrage altkäemaksu jälgivast organisatsioonist TRACE International ütles möödunud aastal Reutersile, et ta soovitaks ettevõtjatele kergema südamega äri tegemist Nigeerias kui Venemaal.
Venemaa opositsiooniliider Boriss Nemtsov tõrjus äsjases BBC «Hardtalk»-intervjuus intervjueerija optimismi Venemaale tehtavate välisinvesteeringute osas: möödunud aastal oli kapitali väljavool Venemaalt 40 miljardit dollarit, selleks aastaks oodatakse sama.
Investeeringud koonduvad peamiselt nafta- ja gaasisektorisse, nagu Saudi Araabias ja Venezuelas. Nemtsovi vastuküsimusele – «Kas teil on näiteid kõrgtehnoloogia investeeringuist meie maale?» – jäi BBC muidu sõnakas intervjueerija vastuse võlgu.
See on siis küsitav, mida idanaabri poliitilise meelitamisega äriliselt võiks saavutada. Eriti veidigi kaugemale mõeldes on kaheldav, kas selgroogset ja demokraatiasõbralikku poliitikat on ikka mõttekas vastandada edukat äri ja heaolu edendavale poliitikale.
Pragmatismi ja väärtuste vastandamise on korduvalt – ja veenvalt – ümber lükanud president Toomas Hendrik Ilves, muu hulgas mõne aasta eest ilmunud essees «Meloslasi mäletades», kus ta meenutab Thukydidese «Peloponnesose sõja ajaloo» põhjal väikese Melose saare elanike saatust «kellel jõud, sellel õigus»-poliitikat järgivate ateenlaste käes.
Ilvese sõnul ei saa me vastandada väärtusi huvidele, sest toorele jõule rajatud maailmas ei ole väikestel ellujäämise võimalust. Tähendab, väikeriigi huvides on edendada sellist maailma, kus järgitakse ühiseid reegleid ja norme – rahvusvahelist õigust, inimõigusi ning kokkuleppeist kinnipidamist.
Seadusetuse oludes valitseb tugevama õigus, seadus kaitseb väiksemaid. Nii pole seaduspõhisuse järjekindel kaitsmine sugugi pelgalt sinisilmne idealism ega jäärapäine, tagajärgedest mittehooliv oma õiguse taga ajamine.
Sarnase argumendi, kuid pigem ärimehe kui poliitika vaatevinklist esitab viimase Diplomaatia intervjuus äri- ja inimõigusjurist Robert Amsterdam. Temagi leiab, et usk, nagu oleks demokraatia edendamine ja pragmatism vastuolus, põhineb arusaamatusel. Amsterdami sõnul on õigusriigil otseselt ärilist väärtust, sest õigusriik kaitseb investeeringuid ning toob kaasa õiglasema konkurentsi ja ratsionaalsema jaotuspoliitika.
Müllerson räägib «kolmest P-st» eestlaste suhtumises Venemaasse – põlgus, pelgus ja pettumus. Amsterdami kolm P-d on hoopis Putin’s Pension Plan: selle kohaselt tagatakse Venemaaga semikorruptiivset äri ajavatele Euroopa poliitikutele errumineku järel soe «pensionitöökoht» sealsetes riigiettevõtetes. Näiteid sellest pole vaja kaugelt otsida.
Veel tähendab PPP Public-Private Partnership’i ehk riigi- ja erasektori koostööd – mida paraku esineb ka korruptsiooni ja kuritegevuse valdkonnas. Kuna seegi raskendab nii majanduskoostööd kui ka häid naabrussuhteid, pole seda sugugi «mõistlik» ignoreerida.
Jah, väike Eesti ei saa üksinda suures maailmas õiglust taga ajada. Kuid et ELi otsustel on mõjujõudu, näitasid reaktsioonid Valgevene valimistejärgsele vägivallale ja toetus Nobeli rahupreemia laureaadile Liu Xiaobole. Miks ei peaks Eesti jääma ELis hääleks, mis inimõigustele ja õiglusele tähelepanu pöörab? Millest me sellega ilma jääksime?
Häid naabrussuhteid ja majanduslikku õitsengut soovivad kahtlemata kõik. Kuid püüd taotleda neid asju siseriiklikku või rahvusvahelist õigusetust ja vägivalda ignoreerides on lühinägelik poliitika, mida toetades saeksime paratamatult oksa, millel ka ise istume.