:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2329375t1hc355.jpg)
Keskerakonna juhiks kandideeriv Yana Toom teatas, et ka tema poleks «ilmselt» hääletanud küüditamise ohvrite mälestamise poolt.
Marti Aavik: kas küüditamine oli õigustatud, Yana Toom? (50)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu avaldus 75 aastat juuniküüditamisest ütles (14.06.2016): «Meie moraalne kohustus on totalitaarsete režiimide ohvrite mälestamine ja toimunu kohta teadmise edasikandmine tulevastele põlvedele.» Inimsusevastase kuriteo ohvrite mälestamise poolt ei pidanud võimalikuks hääletada seitse keskerakondlast: Dmitri Dmitrijev, Olga Ivanova, Valeri Korb, Mihhail Korb, Martin Repinski, Mihhail Stalnuhhin ja Vladimir Velman.
Eile ütles Yana Toom videointervjuus Postimehele: «Ise ma ilmselt hääletaksin nende vähestega, keda te praegu hukka mõistate. Aga siin peab olema väga selge põhjendus, miks seda tehakse. Mitte nii, et keegi juhtumisi ei viibinud saalis või ei suuda pärast ära seletada, miks ta niimoodi käitus.»
Neid seletusi tahakski selgesõnaliselt kuulda! Miks ei ole osa inimesi võimelised kaasa tundma Nõukogude Liidu terroritegude ohvritele? Miks nad peavad vajalikuks seda rõhutada 75 aastat pärast juuniküüditamist? Ja miks Yana Toom peab veel praegugi võimalikuks sellele kaasa kiita? Mis siis tegelikult on neile see «kontekst», mis ei luba ohvreid mälestada?
Keda siis veel mälestada kui mitte ohvreid? NKVD ja kompartei tegelasi? Tunda kaasa Jossif Stalini ja tema käsilaste raskele saatusele?
Vast oli see juuniöö 1941. aastal siiski tragöödia ja õudus eelkõige neile, kes veeti oma kodust loomavagunitega minema? Vast väärivad mälestamist need tuhanded, kes lasti Nõukogude Liidu vangilaagrites maha? Need, kes surid jubedates tingimustes nälja ja külma tõttu? Ohvritel on õigus mäletamisele ja mälestamisele!
Paraku ei ela me õndsas maailmas, kus vähemasti vägivallategude ajalugu oleks tõepoolest raudkindlalt lõppenud. Keeldudes stalinistlike kuritegude hukkamõistmisest ja isegi ohvrite mälestamisest, annavad need keeldujad üksiti märku, mida nad arvavad vägivallast inimeste kallal, mida (mõni) nende lemmikrežiim tänapäeval ja tulevikus korda saadab.
Öelge siis juba selge sõnaga välja, mida te arvate. Milleks keerutada?
Kontekst? Igaüks võib lugeda nii 14. juunil riigikogus vastu võetud avaldust, selle algset eelnõu kui ka vaadata Keskerakonna kahte parandusettepanekut. Tuleb väga selgelt välja, et kõige olulisemas osas arvestas põhiseaduskomisjon Keskerakonna sõnastusettepanekutega. Algses tekstis olid ohvrid esile tõstetud sõnadega «eesti naisi, mehi ja lapsi» ning «nende eestlaste traagilist saatust ja elamata jäänud elu». Vastuvõetud tekstis meenutatakse «tuhandeid Eesti inimesi, keda tabas nõukogude võimu verine vägivallaaktsioon» ja «vägivalla ohvriks langenute traagilist saatust ja elamata jäänud elu».
Kuigi üldisemalt ei saa Nõukogude režiimi puhtaks pesta sellest, et vägivald ja terror olid väga sageli suunatud nimelt konkreetsete rahvuste vastu, oli see lõplik sõnastus ka minu meelest mälestuspäeval igati kohasem. Mälestame kõiki ohvreid!
Kui ka muudetud sõnastuses avaldus seitsmikule ja, nagu nüüd välja tuleb, ka Yana Toomile ei sobinud, siis mina näen siin ainult küüditamise ja mõrvade õigustamist.