Mihhail Lotman

FOTO: Margus Ansu

Sain kutse osaleda SA Terve rahvas korraldatud konverentsil, mille teemaks on otsedemokraatia. Kuna ma ise osa võtta ei saanud, siis tahaksin jagada siin mõningaid mõtteid, kirjutab semiootik Mihhail Lotman (IRL) oma blogis.

Otsedemokraatiaga on meie ühiskonnas seotud mitu müüti, alusetuid lootusi ning sama alusetuid kartusi. Otsedemokraatia pooldajad viitavad tavaliselt Šveitsile, kus on sajandite jooksul valitsenud stabiilne demokraatlik ühiskond. Vastased aga viitavad referendumite ja plebistsiitide praktikale totalitaarsetes ja autoritaarsetes režiimides. Mõlemal on teatud määral õigus, kuid see tähendab, et täiel määral pole õigus kummalgi. Rahvahääletus kui otsedemokraatia kõrgeim vorm on vaid instrument, mis demokraatlikus riigis ja kodanikuühiskonnas teenib demokraatia huve, mittedemokraatlikus riigis aga valitseja või valitseva grupeeringu huve. Niisiis, probleem on ühiskonnakorralduses, aga mitte valijate tahteavalduse meetodis. 

Mis on aga eriti kummaline, on see, et otsedemokraatiat vastandatakse esindusdemokraatiaga. Eriti märkimisväärne on, et nii mõnigi otsedemokraatia nõudja on demokraatia suhtes skeptiline, et mitte öelda vaenulik. Minu seisukoht on aga, et Eesti riigis võiks vastavalt vajadusele kasutada nii olemasolevaid esindusdemokraatia mehhanisme kui ka märksa ulatuslikumalt otsedemokraatilisi instrumente. Praeguse põhiseaduse kohaselt võib rahvahääletuse initsieerida vaid riigikogu, mis pole seda oma õigust kippunud kuritarvitama. Minu meelest võiks ja peaks olema võimalus korraldada rahvahääletus rahvaalgatuse korras. 

Selline on põhimõte. Kuid nagu alati, saatan peitub detailides ja protseduurides. Viimane Ungari referendum on selle kohta hea näide. Viktor Orbán kasutas referendumil suunatud formuleeringut, mis pidi tagama talle sobiva vastuse ning tõepoolest, peaaegu 99% vastanutest hääletasid migratsioonikvootide vastu. Suurepärane võit, teatas Orbán, referendumi tulemused on siduvad. Paraku aga nõudis seadus vähemalt 50% + 1 hääleõigusliku kodaniku osalust. Reaalne osavõtt oli aga alla 44%. «Referendum on õigustühine,» kuulutasid opositsioon ja Euroopa Komisjon. «Aga vaat ei ole,» vastas Orbán ning teatas, et referendumi tulemus on mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka juriidiliselt siduv. 

Kuid Ungari on siiski demokraatlik riik, kus hääled loeti kokku ausalt. Totalitaarses riigis ei oleks osalejate protsent alla jäänud hääletustulemusele. Ma ei räägi juba sellistest referendumitest, mis viiakse läbi okupatsioonitingimustes, nagu Austrias 1938. aastal. 13. märtsil oli Austria valitsus plaaninud referendumit iseseisvuse tagamiseks ja ühiskondlik arvamus oli selle poolt, kuid Hitler ei lasknud seda korraldada, viis väed sisse ja viis ise läbi plebistsiidi, kus sai vajaliku tulemuse, 99,7%. Pärast sõda kuulutati plebistsiit õigustühiseks ning Austria ametlik ideoloogia käsitles riiki Hitleri esimese ohvrina. Või siis Krimmi referendum pärast selle okupeerimist. Niisiis, referendum, nagu ükskõik milline hääletamise vorm, ei ole ise mingi demokraatliku korra tagaja. Kuid demokraatlikus ühiskonnas võib see olla oluline instrument.

Kui rääkida rahvaalgatusest, siis siin peavad olema väga selged normatiivid ning vabaduse ja vastutuse tasakaal. Alustame küsimusest, kes vastutab. Kes vastutab selle eest, kui referendumil võetakse vastu halbu või isegi katastroofilisi otsuseid? Esindusdemokraatias vastutavad halbade otsuste eest valitsus ja esinduskogu, mille võiks ebaõnnestumise puhul laiali saata. Referendumi korral aga rahvast laiali saata ei saa. Hiljutine näide: Colombia referendum. Üle poole sajandi on seda riiki räsinud kodusõda marksistlike sisside ja valitsusvägede vahel. Colombia (olgu kõrvalmärkusena toodud) on regiooni üks demokraatlikumaid riike. Hiljuti said valitsus ja FARCi esindajad lõpuks sõlmitud rahuleppe. Selle leppe pidi rahvas kinnitama referendumil ning nii valitsus kui kõik vaatlejad olid kindlad, et see suurepärane tulemus leiab ka rahva poolehoidu. Paraku nii ei juhtunud. Rahuleppe vastu oli 50,21 ja poolt 49,78 protsenti hääletanutest (osalusprotsent oli samuti masendavalt madal).

Rahvaalgatuse vastased viitavadki sellele asjaolule, et populistlikel tegelastel on kerge rahvast hullutada ja pealegi iga küsimust on ohtlik ja mõttetu viia rahvahääletusele, kuna tihti on tegemist keeruliste probleemidega, mis nõuavad vastavat ekspertiisi. Lisaks on referendumi läbiviimine kallis lõbu, mis nõuab eraldi eelarverida. Need ohud on teatud mõttes õigustatud, kuid ei maksa neid üle hinnata.

Minu meelest peavad referendumi algatajad kandma vähemalt osaliselt vastutust ka materiaalselt. See vastutus ei pea olema liiga suur, kuid siiski mitte sümboolne. Näiteks peaksid algatajad maksma tagatiseks veerand vajalikust summast, mis neile tagastatakse, juhul kui rahvahääletuse tulemused vastavad nende ootustele. Siin on kaks võimalust: kas otsitakse sponsorid või, mis minu meelest oleks palju parem, iga referendumi toetaja peab lisaks oma allkirjale maksma sisse teatud summa. See välistaks esiteks kahtluse, et see on kitsa rikkurite ringi äriplaan, ja teiseks paneks inimesed tõsiselt mõtlema, enne kui nad allkirja annavad. Väga oluline on kvoodiküsimus. Referendumi tulemus on väga tugev mandaat ja selle saamiseks peab osavõtuprotsent olema vähemalt 50% + 1 hääl. Konstitutsioonilise reformi puhul peaks see olema 66,7%.

Edasi on väga oluline, et referendumid ei saaks vähemuste õiguste ahistamise mehhanismiks. Tsiviliseeritud ühiskonnas ei saa sellised küsimused olla referendumi teemaks.

Need minu ettepanekud on suunatud sellele, et referendum rahva initsiatiivil oleks võimalik, kuid tagatud oleks vabaduse ja vastutuse tasakaal.