/nginx/o/2016/10/24/5997825t1h838b.jpg)
On harjutud, et kõige olulisemad Euroopat mõjutavad otsused tehakse Pariisis, Berliinis või Brüsselis. Viimastel kuudel, mil Euroopa Liit on seisnud silmitsi pagulaskriisi ja seda toitva Süüria konfliktiga, on esile tõusnud aga ka Moskva ja Ankara, kirjutab Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor Mark Leonard.
Euroopat lõhestab ka küsimus, mida võtta ette nende kahe rahulolematu naabri, Venemaa ja Türgiga, kes mõlemad tunnevad end lääneriikide poolt järjest enam tõrjutuna.
Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised suhted on ammu peegeldanud selgelt ELi liikmesriikide erinevaid ajaloolisi, geograafilisi ja majanduslikke huvisid. 2014. aasta märtsis pärast Krimmi annekteerimist nõustusid küll kõik ELi riigid Venemaa vastu sanktsioonide kehtestamisega, kuid see ajutine ühtsus annab väära kujutluse sellest, milliseid suhteid nad Venemaaga pikemas perspektiivis tahaksid. Siinkohal on lähenemisnurgad fundamentaalset erinevad.
Euroopa uued külma sõja rindemehed nagu Eesti, Poola, Rootsi ja Ühendkuningriik on Venemaa agressioonile vastu astunud, kuid Austria, Küpros, Tšehhi, Kreeka, Ungari, Itaalia, Slovakkia ja teised riigid liitusid sanktsioonidega tõrksalt ning nad on rohkem avatud suhtlemisele Venemaa president Vladimir Putini valitsusega.
Selliste riikide jaoks nagu Saksamaa ja Kreeka on Türgi käsnaks, mis imeb endasse Lähis-Ida pagulased ning ka osa vägivallast, mille eest nad põgenevad.
Türgi on veel täiesti eraldi kategooria, sest see on NATO liikmesriik ja Euroopa Liidu liikmekandidaat (vähemalt põhimõtteliselt). Türgi president Recep Tayyip Erdoğani panus Europa lõhestamisse pole aga Putini omast just kuigi palju väiksem. Varem on Türgit vaadeldud kui potentsiaalset ELi liikmesriiki ja näidet liberaalsest islamidemokraatiast, kuid täna nähakse seda peamiselt geopoliitilise puhverriigina.
Selliste riikide jaoks nagu Saksamaa ja Kreeka on Türgi käsn, mis imeb endasse Lähis-Ida pagulased ning ka osa vägivallast, mille eest nad põgenevad. Teistes ELi riikides, näiteks Austrias ja Prantsusmaal kipuvad peavoolu juhtpoliitikud Erdoğani kritiseerima, et võita hääli parempoolsetelt valijatelt. Seetõttu on palju keerulisem rakendada ka Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli vahendatud kokkulepet, mis koostöö eest pagulasvoo ohjeldamisel pakub Türgile rahalist toetust ja riigi kodanikele viisavaba reisimist ELis.
Nii Putin kui Erdoğan on juhid, keda on kujundanud oma riigi sisemine ebakindlus ja vajadus võimu näidata. Eurooplastel on aga keeruline hoida suhteid, kus vastanduvad geopoliitilised huvid sooviga kaitsta inimõigusi ja järgida rahvusvahelist õigust. ELil ei paista tõesti olevat põhimõttelist raamistikku, et tegeleda selliste naaberriikidega, kes ei impordi aktiivselt liidu norme ja regulatsioone.
Euroopa Liidu probleemid Türgi ja Venemaaga küündivad aga kaugemale keerulistest isiksustest ja ebaadekvaatsest poliitikast, nende juured on Euroopa enda korras. Külma sõja lõppedes olid EL ja NATO unipolaarse laieneva süsteemi kese ja see pidi kõigi eelduste kohaselt looma tingimused Euroopa julgeoleku tagamiseks. Tegelikkuses oli asi garantiist kaugel.
Kuus aastat tagasi kirjutasin Ivan Krasteviga Euroopa Välissuhete Nõukogu jaoks artikli, kus hoiatasime multipolaarse Euroopaga ohtude eest – Euroopa riike mõjutavate reeglite ja institutsioonide üle otsustamine ei pruugi jääda ELi kätesse. See on nüüd saanud reaalsuseks.
Täna on Euroopa Liit vaid üks mitmest Euroopa projektist. Venemaa on ELi ja NATO vastu ühtmoodi vaenulik ning on alternatiivse piirkondliku ühenduse poole püüeldes loonud Euraasia majandusliidu. Venemaa annab ka endast parima, et õõnestada Euroopa institutsioone seestpoolt, alustades Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonist (OSCE) ja Euroopa Nõukogust.
Türgi ei pea regionaalseid eesmärke enam täidetuks oma rollis NATO liikmesriigina ja Euroopa Liidu liikmekandidaadina. Riigi enda poliitika on oluliselt muutunud, «mitte ühestki probleemist naabritega», «mitte ühegi probleemideta naabrini». Türgi on nüüd aga kriitiline mängija, sest selle geopoliitiline haardeulatus katab piirkonnad, kus on aktiivsed nii EL kui Venemaa – Balkanimaadest ja Kesk-Aasiast Lähis-Idani.
Türgi tõusuprotsessi peatumise ja Ida-Ukraina konflikti möllu jätkumisega on ELil kohustus teiste riikide ees, sealjuures muutuvad poliitilised suhted nendega järjest keerulisemaks. Palju vaieldakse võimaluse üle, et Türgi ja Venemaa võivad ELi vastu liitu astuda.
See hirm võib olla aga ennatlik. Türgi ja Venemaa vahelised suhted on küll viimasel ajal soojenenud, aga mitte eriti palju. Need kaks riiki on paljuski jätkuvalt eriarvamusel, alates Süüria president Bashar al-Assadi tulevikust Musta mere julgeoleku ja Krimmi annekteerimiseni.
Euroopa Liit vajab siiski uusi mõtteid, et liikmesriigid saaksid jõuda üksmeelele nende suhete parimaks haldamiseks. Kui seda ei juhtu, võib liit leida end järjest enam isoleeritud ja üksikuna naabruskonnas, kuhu on kolinud uued jõud. Euroopa äärealad Ida-Euroopast ja Balkanimaadest Kesk-Aasia ja Süüriani võivad raputada selle tuuma.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
/nginx/o/2017/10/11/7198607t1hfa7f.png)