Viimaste sündmustega seoses on meedias jälle olnud juttu «moraalimajakatest» ehk neist, kes peaksid justkui tervele ühiskonnale teatud mõttes orientiiriks olema. Põhjanaelaks teelistele. Mõned inimesed on avaldanud ka arvamust, et meie ühiskond ei vajagi «moraalimajakaid».
Paraku postkommunistlikes ühiskondades «moraalimajakateta» veel läbi ei saada. Näiteks korruptsiooni levikul mängib olulist rolli just nimelt isiklik eeskuju («tee nagu mina»). Korruptsioon ise on oma olemuselt aga hallitusseen – kui võimalus antakse, siis levib see kõigis suundades.
Kui vaadata viimaseid korruptsiooniskandaale Eestis, siis üheks läbivaks jooneks on see, et inimeste ring, kes ebaseaduslikust või moraalses plaanis küsitavast käitumisest teab, on palju suurem kui vaid teo toimepanijad. Kuid kui valida on näiteks vajalike institutsioonide informeerimise või vaikimise vahel, valitakse meie spetsiifilise ajaloolise kogemusega kultuuriruumis siiski viimane, kuna «koputamist» loetakse üldjuhul häbiväärsemaks kui varastamist.
«Moraalimajakad» on endiselt tarvilikud, et räpaste kätega edasi kanduv nakkus, milleks korruptsioon kahtlemata on, poliitika- ja majanduselus ei leviks. Nagu ütles professor Preobraženski Mihhail Bulgakovi «Koera südames»: «Kui hakkaksin klosetis potist mööda laskma ja teised minu järel, siis on tulemuseks korralagedus klosetis. Korralagedus ei saa algust aga mitte klosetis, vaid peades.»
Vajame väärikaid inimesi, kes oleksid võimelised näitama eeskuju nii suuremale kollektiivile kui ka tervele ühiskonnale. Viimase puhul on oluline presidendi roll, kes peaks eeskujuna olema puhtamast puhtam – ilma patuta. Demokraatlikus riigis on see nii ja teisiti ei ole võimalik. Presidendi töö ei käi kaheksast viieni ja esmaspäevast reedeni, president ollakse 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Kes sellest aru ei saa, ärgu sellesse kõrgesse ametisse parem kandideerigu.
Viimastel nädalatel on mõnes arvamusloos kritiseeritud ka eesti meediat selle eest, kuidas on kajastatud eelmise presidendi eraelu. Ossikükk ja õhukitarr on muljetavaldavad ja lahedalt noortepärased ning nende kajastamine okei, aga oletame, et kui tulevikus mõni Eesti president peaks näiteks teismelise kombel motorolleril noore pruudi või peiu poole kimama, siis see poleks enam see, mida meedia peaks kajastama. Või ka tohiks. Tegelikult on riigijuhtide ja nende perekonnaliikmete eraelu salastatud vaid totalitaarsetes ning autoritaarsetes riikides. Kui vaatame kas või Ameerika Ühendriike, siis seal on teada isegi iga presidendi laste käik kohvikusse või ööklubisse. On loomulik, et valijad tunnevad huvi oma poliitikute eraelu vastu.