Juhtkiri: võimu propaganda pole ajakirjandus

Kas see on postkast, mille arvelt on kokku hoitud, või hoopiski uue aja mood – taaskasutus? Või pelgavad ehk omanikud järgmist äikesetormi? Foto: Paul Poderat / Valgamaalane

Väikeste maakonnalehtede võimalik kadumine edaspidi on kahtlemata halb kohalikule demokraatiale. Et nad püsima jääksid, tuleb riigil oma reeglitega lõpetada sobimatu konkurents, mille on tekitanud omavalitsuste kinnimakstavad väljaanded.

Vaba ajakirjanduse eriline ülesanne on kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist. Seda tehakse lugejate-vaatajate, laiemalt kogu avalikkuse huvides selleks, et võimul olijad ei saaks rahvast petta.

Poliitilise võimu kontrollitud väljaannetes püsib alati oht, et rahvale püütakse tema enda raha eest ajupesu teha ning parasjagu võimul olijate kuritarvitustest mööda vaatamine on pigem reegel kui erand. Vaba ajakirjandus ei ole see, mis on nendesamade võimul olijate keelata-käskida. Eesti ajakirjanduseetika koodeks teeb vahe selgeks: «Ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses» ja «Ajakirjanik ei võta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja võivad vähendada tema usaldusväärsust».

Selleks et ajakirjanikud saaksid oma tööd teha, peab väljaanne teenima tulu. Seda saab lehti ja reklaami müües. Paraku lubavad Eestis kehtivad reeglid praeguseni müüa reklaami ka nendesse väljaannetesse, mille kulu maksavad kinni linna- või vallavalitsused. Tänu sellele, et nad saavad võimult raha, on neil võimalik müüa reklaamipindu vaba ajakirjandusväljaannetest odavamalt ning jagada kohati oma lehti lausa tasuta. Päris ajaleht peab aga vähemalt pikas plaanis ots otsaga kokku tulema, et üldse edasi tegutseda ja oma lugejate huvisid teenida. Selline kõlvatu konkurents omavalitsuste poolt tuleb riigil lõpetada reegleid kehtestades.

Samadel põhjustel on näiteks Leedus kohalikel omavalitsustel keelatud anda välja ajakirjandust. Muidugi on vaidlemise küsimus, millised piirangud oleksid mõistlikud Eestis. Näiteks reklaampindade müügi keelamine omavalitsuste väljaannetes oleks üks leebemaid võimalusi.

37 Eestis ilmuvat väljaannet ühendav Eesti Ajalehtede Liit on aastate vältel pöördunud kõnealuse probleemipüstitusega riigivõimu institutsioonide poole. Valdavalt on see päädinud hädise nendinguga, et probleem on olemas. Kahjuks pole aga poliitikud astunud otsustavad samme, et vaba ajakirjandus võiks alles jääda ka väiksemates maakondades.

Haldusreform teravdab kirjeldatud pinget veelgi. Ühelt poolt saame suuremad ja loodetavasti tugevamad omavalitsused. Teiselt poolt liigub otsustamine igast ükskikust kodanikust kaugemale. Samas kasvab koos omavalitsuse ja selle eelarvega ka oht, et propagandale kulutatakse veelgi rohkem ning üksiti jäävad kohaliku vaba ajakirjanduse eluvõimalused veelgi ahtamaks. Seda enam tuleks riigikogul see teema tõsiselt ette võtta, sest lõpuks on see (kohaliku) demokraatia toimimise küsimus.