Madis Veskimägi: peatage ärimeditsiin

Perearst Madis Veskimägi oma kabinetis Foto: Erakogu

Perearst Madis Veskimägi kirjutab, et Eesti meditsiinisüsteemi ei saa lugeda ei kuluefektiivseks ega jätkusuutlikuks, kuna äristatud süsteem on sellest kaugel.

Meedias on taas lahvatanud elav arutelu meditsiinikorralduse ja rahastamise teemal. Kõlab vana mõte: raha on vähe ja seda on vaja juurde. Kuid vaataks esmalt, äkki annaks meie meditsiinikorralduses ja rahastuses midagi muuta. Tõsi, meie meditsiinisüsteemi tutvustatakse kui erakordselt efektiivset ja kulutõhusat, kus midagi muuta pole justkui võimalik, ei saa ju niigi kõhna veelgi kõhnemaks pigistada.

Töötades nii perearsti kui haigla erakorralise meditsiini osakonna arstina, julgen välja käia ketserliku mõtte: ligi kolmandikku meie meditsiinirahast ei kulutata mõistlikult. Miks ma nii arvan, püüan selgitada näidetega ja pakkuda ka lahendusi. Tunnen sügavat muret meie maksumaksja raha raiskamise pärast ja näen-tean patsientide kannatusi ja vaeva ka lihtsamate raviotsuste, uuringute-raviprotseduuride saamisel.

Meie tervishoiukorralduse, õigemini rahastamise suurim, isegi süsteemne viga on vastuoluline rahastamine. Esmatasandi, perearstiabi rahastamine on pearahapõhine, haiglavõrgu ja kitsama eriarstiabi oma aga teenusepõhine. Lihtsamalt öeldes, perearst elab mugavamalt siis, kui ta tegeleb koordineerimise ja saatekirjade kirjutamisega. Eriarst elab hästi siis, kui ta teeb hästi palju, makstakse ju «tüki» pealt. Mida rohkem neid tükke, seda suurem on rahavoog haigekassast raviasutuse kontole.

Patsiente on õpetatud saama saatekiri ja pöörduma mõne kitsama eriala arsti vastuvõtule. Patsientidel on kujunenud arvamus, et hea perearst on see, kes annab saatekirja kuhu iganes. Kui saatekirja ei saa või saadud vastuvõtuaeg on väga kauges tulevikus, järgneb pöördumine haigla erakorralise meditsiini osakonda. Hämmastav, kuid EMO patsientidest 60–70 protsendil on tervisemure lahendatav esmatasandil, perearsti juures.

Ametlikult püütakse kurjustada EMOsse pöördumise rohkuse üle. Tõsi aga on see, et ka siin pääsevad mõjule ärireeglid, vastu võetakse kõik pöördunud –hoolivate meedikutena tahetakse patsienti aidata. Mis peaks haigekassat ja maksumaksjat erutama, on asjaolu, et makstakse topelt, perearstile ja haiglale.

Siit tuleneb sisulise koostöö ja omavahelise tööjaotuse puudumine esmatasandi ehk perearsti ja kitsama, erialaarstide vahel. Tulemuseks on see, et ligi 60 protsenti perearsti patsientidest suunatakse edasi eriarstide vastuvõtule, ja see, et 60–75 protsenti eriarstide vastuvõtul käivatest patsientidest seda ei vaja. Nende tervisemure saaks lahendada perearst, kui oleks vaid usaldus, käepärane diagnostika ja puuduks eriarstide-poolne rahast tingitud tõmme.

Nii on üsna tavaline, et eriarst ise ütleb patsiendile: võtke perearstilt saatekiri, «ma tahan teid jälle näha». Selle põhjus on krooniline haigus, olgu selleks raviga hästi paigas suhkruhaigus, podagra, vererõhuhaigus jm tavauuringute tegemine või uuringute kordamine, mis on juba perearsti juures tehtud. Mõistliku meditsiinikorraldusega maades ei tule kitsama eriala arstidele uneski pähe näha patsienti, kelle haigus on raviga paigas või kel see haigus puudub.