Maarja Vaino: tundekasvatusest

Maarja Vaino Foto: Videokaader

Inimkond on viimastel aastasadadel püüelnud suurema ratsionaalsuse poole. Kas sellega on liiga kaugele mindud, küsib kolumnist Maarja Vaino.

Viimasel ajal on kombeks saanud tõsiste ja pika järelmõjuga teemade puhul öelda: võtame emotsioonid maha. Tõsi, kui tunded kasvavad üle pea, on raske säilitada selget mõtlemist.

Samas ei ole teravad teemad (immigratsioon, haldusreform, presidendivalimine jm) muutunud sedavõrd kriitiliseks, et võiks rääkida emotsionaalsest kaaperdamisest – seisundist, kus oma tunnetetulva enam ei kontrollita. Emotsionaalsuse-faktor on pigem mängu toodud siis, kui on vaja vastase argumente tühistada. Tundelisus on otsekui iseenesestmõistetavalt midagi miinusmärgilist. Seal, kus tuvastatakse «emotsioon», muutuvad argumendid alamõõdulisteks.

Euroopalik mõtlemine on ratsionaalsust ülistanud ja ühiskondlikus elus kehtestanud valgustusajastust alates. Uusaegne maailmapilt soovis põhineda kalkuleerival majandamisel ja ratsionaalsel, objektiveerival teadmisel. Otsuseid tehes ongi ju mõistlik lähtuda faktidest ja püüda säilitada tervet mõistust.

Ometi oleme jõudnud olukorda, kus ratsionaalsusele tuginemine kipub kalduma äärmusesse. Tervemõistuslikkus (nn talupojamõtlemine) on siin-seal asendunud agressiivse ratsionalismiga, mis on välja lülitanud inimese vaimsed/tundelised sfäärid. Seesugune mõtteviis lähtub seisukohast, et inimene saab kõige temasse puutuva üle ise vabalt otsustada.

Olgu näiteks või veendumus, et inimese sugu, rahvus, identiteet jne on mõistuspärased «konstruktsioonid», mille võib soovi korral välja vahetada nagu riidetüki. Paraku eitab selline suhtumine asjaolu, et inimese elus on terve hulk kontrollimatuid ja hõlmamatuid tegureid. Lugu ei olekski nii hull, kui agressiivne ratsionaalsus ei oleks hakanud kõikjal kehtestama oma veendumusi tõe pähe.