Olen osa akadeemikute meeskonnast, kes viivad läbi kursusi elanikele Calais’ džungli linnaosas, mis on migrantide ja pagulaste jaoks loodud laager selle Prantsuse linna ääres, kirjutab East Londoni ülikooli narratiivikeskuse õppejõud Aura Lounasmaa.
Aura Lounasmaa: Calais’ «džungel» - koht, kus lood on muutunud tarbekaubaks (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Life Stories in the Jungle (elulood džunglis) algas 2015. aasta novembris. Mina reisin koos rühma kolleegidega regulaarselt East Londoni ülikooli ja Calais’ vahet, et kohtuda ja värvata laagris õpilasi, lugeda koos asjakohast kirjandust, mille hulka kuuluvad kirjutised Nelson Mandelalt, Martin Luther Kingilt, Malcolm X-ilt, Paulo Freirelt, Sojourner Truthilt, Malala Yousafzailt ja Barack Obamalt ning lisaks sellele julgustatakse neid ka enda lugusid rääkima. See on üks esimesi ainepunktilisi ülikoolikursusi, mida laagris õpilastele pakutakse.
Džunglis õpetamine nõuab paindlikku lähenemist ja sooje riideid, sest kasutuskõlblikke varustatud klassiruume on vähe. Tunniplaanid ja ajakavad elavad džunglis oma elu. Mõnikord on loenguks üks-ühele arutelu, koos teksti lugemine või õpilase kirjutise analüüsimine. Teinekord on see mitmes keeles korraga peetav vali arutelu, millest erinevaid kilde tõlgitakse tagasi inglise keelde.
Lood on muutunud tarbekaubaks
Õpilased liituvad kursusega ja jagavad oma lugusid erinevatel põhjustel. Mõned on oma lugusid ja ideid üles kirjutanud ning otsivad oma abi ja tagasisidet oma stiili ja inglise keele oskuse osas. Teised kasutavad kursust esimest korda inglise keeles kirjutamise alustamiseks. Mõned lood on visuaalsed – neid räägitakse läbi fotograafia ja kunsti. Paljud tahavad, et nende lugusid lindistataks ja kuulataks, kuid neid on alt vedanud meedia ja laagri vabatahtlikud, kes - võib-olla head soovides – koguvad lugusid, et nad saaksid kuulutada end džungli elanike esindajateks.
Lood on muutunud tarbekaubaks, mida džungli elanikel palutakse vahetada mõnikord teenuste ja raha vastu, kuid vahepeal ka märkamatult teiste vabatahtlike tegevuste jaoks. Kohati muretsetakse selle pärast, kuidas osade elanike lood avaldatakse ning selle võimalikust halvast mõjust tulevikus nende staatusele Euroopas. Lisaks sellele on lood nende õpilaste jaoks, kellega kohtume, oluline osa identiteedist – lugude omamine tähendab neist kinni hoidmist.
Lood, millest õpilased kursuse käigus räägivad ja kirjutavad, jäävad muidugi nende omandiks. Need esitatakse kursusetööna hindamisele, kuid pärast seda on õpilaste enda otsustada, kas nad soovivad neid avaldada. Mõned neist avaldavad oma lood Facebookis või mujal sotsiaalmeedias ning osad õpilased hoiavad neid tuleviku tarbeks endale. Mõned õpilased teevad koostööd, et kirjutada raamat Voices from the Jungle (Hääled džunglist), mis avaldatakse järgmisel aastal kirjastuse Pluto Press poolt.
Paljud õpilased saavad jutuvestmise arendamisel toest ja tagasisidest palju kasu, kuid need lood ei ole meie jaoks. Jutustamise tehnikate ja stiilide õpetamise ning teiste juttude lugemise läbi me pigem julgustame õpilasi oma lugusid edasi andma ja ise nende kasutamise üle otsustama.
Oktoobri alguses ütles üks õpilane mulle: «Džungel on kõige suurem haridus, mille olen saanud.»
Ebakindel tulevik
Prantsuse valitsus kavatseb laagri oktoobri lõpuks maha võtta. Väljatõstmine algab valitsuse sõnul 24. oktoobril. Heategevusorganisatsioonide viimase hetke katse laagri sulgemine peatada lükati just Prantsuse kohtu poolt tagasi. Muret tekitab aga see, mis juhtub edasi sealsete elanikega, kelle seas on 600 saatjata alaealist. Mais lubas Ühendkuningriik mõnedele neist lastest uue kodu otsida, kuid aega kulus oktoobrini, enne kui rühm Ühendkuningriigis elavate sugulastega lapsi sinna saabus.
Praegune olukord ei ole ka esimene kord kui laagrielanikud seisavad silmitsi ebakindlusega. 2016. aasta veebruaris toimus osaline väljatõstmine ja laagri lammutamine. Juulis kuulutasid Prantsuse võimud, et kogu laagris toimuv äritegevus lõpetatakse. Migrantide ja pagulaste rajatud restoranid ja kohvikud pakuvad eluks vajalikke võimalusi – peavari, sotsiaalne ruum ja elekter – ning vabatahtlikud, külalised ja teised suuremate ressurssidega inimesed maksavad toidu ja teenuste eest. Apelleerimise järel tühistas Lille’i administratiivkohus augustis otsuse äritegevuse lõpetamise kohta.
Kõik õpilased on regulaarselt seisnud silmitsi ähvarduste ja vägivallaga Prantsuse politsei kätes ning nad räägivad meile haiglakäikudest ja saadud vigastustest. Õpetamise ajal on laagris sageli kohal ka relvastatud politseijõud, kuid siiani on nad lasknud meil rahus tegutseda. Calais’ sadama ümber ehitatakse praegu ka Ühendkuningriigi poolt rahastatud müüri.
Tingimused laagris on ebainimlikud ja ohtlikud. Sellest hoolimata pakub laager mitmeid mitteametlikke turvavõrke, kontakte kogukonnas ja haridusvõimalusi, mis ei ole ei Prantsusmaal ega isegi Ühendkuningriigis asüülitaotlejate ametlikes majutuskeskustes kättesaadavad. Enamik meie kursuse õpilastest on väga agarad jätkama oma formaalset haridust, kuid peavad selle nimel aastaid ootama kas piisava rahahulga leidmiseks, kohustusliku residendistaatuse saamiseks, või Prantsusmaale jäänute seas piisava kompetentsi saavutamiseks prantsuse keeles.
Kui džungel tõesti oktoobri lõpus kinni pannakse, jätkame õpilastega tööd läbi sotsiaalmeedia ning püüame ka nendega aeg-ajalt nende uutes asupaikades kohtuda. Ametlikult tunnistatud Grand Synthe laager Dunkirkis võtab tõenäoliselt vastu osa Calais’ elanikke ning teised satuvad ehk mitteametlikesse laagritesse Dieppes ja teistes naaberlinnades, mis võib pakkuda mooduseid meie töö jätkamiseks.
Lille’i ülikool on vastu võtnud 80 laagrielanikku, kes alustavad täieliku stipendiumiga kohtadel õppetööd oktoobri lõpus, kuid sarnaste võimaluste otsijaid on veel sadu. Euroopa poliitikud ja kodanikud muretsevad Euroopa Liitu saabuvate pagulaste ja migrantide integratsiooni, töösobivuse ja kulude pärast. Minu kogemused džunglis õpetamisega on näidanud, et kohene juurdepääs haridusele on nendele muredele üks kõige olulisemaid lahendusi. Veel olulisemana on tegemist inimõigusega.
Artikkel ilmus esimest korda veebiväljaandes The Conversation