Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv.

FOTO: Andres Haabu

Lõpuks ometi peeti riigikogus otseselt Eesti spordi tulevikku vaatav kõne. Sündmusena oli kultuuriminister Indrek Saare sõnavõtt kindlasti tähelepanuväärne, kuid sisult … spordis valitsevate igapäevaprobleemidega kokku puutuva inimese jaoks jäi 18 000 tähemärgist koosnev tekstimassiiv pealiskaudseks.

Järgmise 15 aasta spordipoliitika põhialustes on siiski kirjas ka mõned head punktid. Tõstame laste ujumistundide arvu ja kvaliteeti. Laste huvitegevuse toetuste kogusumma suureneb. Nii-öelda katuseraha lunimise asemel on spordile tagatud eelarvest poolteist miljonit lisaraha. Tiitlivõistlustele pääsenud võistkondadele on tagatud lisarahastus.

Kõik see on väga hea, kuid ei lahenda Eesti spordi põhiprobleeme – kuidas hoida lapsi spordi juures, kuidas tagada võimalus jätkata tippu pürgimist üleminekueas ning kuidas lahendada täiskasvanuid juhendavate treenerite töötasu küsimus. Neid teemasid kultuuriminister oma kõnes ei puudutatud, kuid neile küsimustele vastuseid leidmata pole võimalik süsteemsest tiitlivõistluste medalivõitjate kasvatamisest rääkida. Medalivõitudega sündivate sangarite eeskujuta pole aga treeningutele tormavaid laste masse oodata.

See, et kahel viimasel aastal on riik eraldanud kõrgema taseme treeneritele tööjõukulude katteks toetust, on tore. Mis sellest, et maksudena saab riik selle raha kohe tagasi. Summad on küll väikesed, kuid vähemalt teatud hulgale treeneritest on tagatud sotsiaalne kindlustatus. Samas pole midagi tehtud treeneritööd alustavate madalama kategooria treenerite toetamiseks. See on ka üks põhjus, miks klubidel on noori juhendajaid raske leida. Keegi ei saa ju elada sissetulekuta.

Ja mida peab tegema treener, kelle õpilane pole enam laps, kuid pole veel ka täiskasvanute hulgas jõudnud tipptasemele? Sellist treenerit ei toeta keegi. Tahaks kuulda, kuidas riik selle probleemi lahendab.

Tegelikult pole meil jätkuvalt ka süsteemi, mis lubaks üleminekueas sportlastel üleüldse sajaprotsendiliselt treeningutele pühenduda. 18–19-aastaselt gümnaasiumi lõpetades pole enamik andekaid noorsportlasi veel valmis nii-öelda päris tippsporti astuma. See aga tähendab, et pole ka kohti olümpia esikümnes ega maailmameistrivõistluste medaleid. Järelikult pole ka toetusi. Ei sportlasel ega juhendajal.

Sellises olukorras on noorel lihtne käega lüüa, kaks korda päevas treenimise asemel tööle minna ning sporditippu pürgimise asemel tavaellu sukelduda. Inimene peab ju millestki elama, lihtsalt staadionil lipates või jõusaalis kangi sikutades aga kõhtu täis ei saa. Üks lahendusi peitub võimaluses minna USA ülikooli, kuid riik ei saa probleemi lahendamisel ju loota vaid kauge maa ülikoolisüsteemi peale.

Paljud spordi probleemid taanduvadki lihtlabaselt rahale. Tulevikunägemuses on juttu sellest, kuidas raha jagamine muutub selgemaks ja läbipaistvamaks, kuid ei räägita sellest, kuidas spordis liikuvat raha hulka suurendada. EOK juhid on oma ideed välja pakkunud, kuid miski ei viita sellele, et riik lisaks spordi toetuseks aktsiise või eraldaks selleks haigekassa vahendeid. Spordipoliitika alustest rääkides peaks see probleem olema aga kesksel kohal.