/nginx/o/2016/05/06/5347371t1haf57.jpg)
Nagu vanemad lehelugejad ehk mäletavad, meeldisid ka kunagisele presidendile ja paljude endiste eestimaalaste moraalsele majakale Konstantin Pätsile väga talud. Kõige rohkem meeldis talle muidugi Kloostrimetsa talu, kuid palju rahuldust pakkus talle ka kodukaunistamine ja muu säärane, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
/nginx/o/2013/10/31/2589080t1h11a1.jpg)
Võrdlemisi suur skandaal sündis, kui Õismäel asuva Lagle talu sai 1937. aastal riigilt tänutäheks kirjanik Anton Hansen Tammsaare asemel hoopis tema kolleeg August Mälk, kes oli ka väga hea kirjamees, kuid Tammsaaret pidasid paljud ikka kõikidest kõige paremaks.
«Õismäel tehtavate tööde vastu tundis riigivanem suurt huvi. Nii võime ajalehest lugeda, et samal päeval, kui riigivanem Õismäed külastas, ...alustasid seal kündi kaks traktorit. Tuleval nädalal tahetakse juba segavili maha teha. Kui võimalik, siis antakse traktorid ka teistele asunikkudele kasutada,» kirjutasid ajalehed.
Päevaleht oli vihane ja kirjutas 1937. aasta 19. novembril: «Varem oli teada, et talu pidi saama sellele kirjanikule, kes on hästi kujutanud maarahva elu. Nüüd on põhimääruses fikseeritud, et talu saab see, kes on kõige paremini kujutanud ranna- ja maarahva elu.» Lisaks paljastas ajaleht, et Lagle talu jääb juriidiliselt Tallinna linnavalitsuse valdusesse, kes annab selle määratud kirjanikule põlisele rendile.
Vahepeal jäid Päts, Mälk ja tuhanded teised eesti mehed nõukogude võimu kiuslikkuse tõttu oma taludest ilma ja sõidutati Siberisse, Mälk ja mitmed teised pagesid Rootsi või mujale vabasse ilma, nagu me kõik teame.
/nginx/o/2016/10/19/5974649t1h4363.jpg)
Seega pole endine president ja paljude endine moraalne majakas Toomas Hendrik Ilves sugugi esimene mees, kes taluga kimpus ja ajakirjandusel hambus. Oleks võinud ju mõned aastad turismitalu pidamist teeselda, määrates toakesele hingehinna, võõrustanud ainult peeneid välismaa analüütikuid ja riigimehi ja poleks miskit jama. Juriidiliselt oleks kõik olnud korrektne ja eetika oleks ununenud nagu siis, kui moraalse majaka etalon Lennart Meri Armuneemele krundi sai.
Eesti ajakirjanduse alustala Carl Robert Jakobson möllas mitmel rindel, kuid millegipärast ei tahtnud ta jääda oma liistude juurde, vaid ostis Vändra lähedale Kurgja talu, kus hakkas korraldama künnivõistlusi ja kavatses sellest teha talu, mis ka talu on. Et ikka oleks, millega uhkeldada.
Paraku haigestus Jakobson 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku. Paljud eestlased kahtlustasid, et arst tappis ta, sest kuidas siis nii suur, tugev ja terve mees võis 41-aastaselt surra loomulikku surma. Küllap on praegu neidki, kes on surmkindlad, et kui ta poleks seal talus müdistanud, oleks veel pikki aastaid pedagoogika ja meedia rindel suuri tegusid teinud.
Mida meil sest Ärma talu loost ka tasub õpetuseks kõrva taha panna? Eks ikka seda, et oma asjad tuleb ilusasti ära klaarida, eriti neil, kes paljude silmis on moraalsed majakad, ja mitte valetada. Kuigi Toomas Hendrik Ilvese puhul on see vaid paljude oletus. Asja uuritakse.
:format(webp)/nginx/o/2016/10/19/5974651t1h7704.jpg)
Praegusel presidendil Kersti Kaljulaidil on nüüd vast mõnda aega võrdlemisi keeruline Eesti edulugusid vestma minnes selgitada, et meie siin oleme imeaus e-rahvas, kus asjad ei käi hoopiski mitte nii nagu turkmeenide, valgevenelaste jmt kodumaal.
Lõpetuseks veel. Nüüdseks Saksamaale Eesti kultuuri viima läkitatud Postimehe endine peatoimetaja Merit Kopli lausus mind päevatoimetajaks värvates: «Ära sina usalda mitte kedagi. Mind ka mitte.» Ehk palun, ärge seadke endale kergemeelselt moraalseid majakaid või muidu iidoleid, piisab kui isiklik südametunnistuse kompass näitab õiget suunda ja oled sõprade seas lugupeetud mees. Siis hoiavad ka vaenlased eemale.
/nginx/o/2016/05/06/5347371t1haf57.jpg)