Jüri Luik

FOTO: Mihkel Maripuu

Euroopa elab kaasaval, avatud ja pehmete väärtuste maailmas, paraku pole president Putinit keegi sellest informeerinud. Kahetsusväärne lugu, meie elame 21. sajandis, sotsiaalsete võrgustike mõttes koputame 22. sajandi uksele, aga tema elab ikka 20. sajandi ebameeldivamas osas, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhataja Jüri Luik.

Putini läänevastasus on 16-aastase võimuloleku jooksul arenenud kohatisest pahameelest täiemõõtmelise vihani. Pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist teravnesid Vene ja lääne suhted äärmuseni ja pole rahunenud tänase päevani. Pigem vastupidi. Terve rida Putini enda algatatud sõjakaid samme on ühtlasi saanud õigustuseks, et ta saaks veelgi hoogsamalt sõjarelvaga vehkida. See toob presidendile olulist kasu: raskes majandusolukorras Venemaa elanikud koonduvad üha tugevamalt oma liidri ümber ja esitavad üha vähem küsimusi.

Aga oleks petlik arvata, et see on Putini ainus motiiv. 16 aastat Kremli kullast kabinette on tekitanud tunde, et saatus ongi andnud talle missiooni taastada Venemaa endine hiilgus, olla mees, kelle nimi kirjutatakse kuldsete tähtede vene ajalooraamatutesse. Erinevalt oma lääne oponentidest võib Putin oma pärandit rahus ehitada, tal pole vaja käia parlamendis ega esineda sõltumatute ajakirjanike ees, ta võib langetada kiireid taktikalisi otsuseid, võtta riske, oma kaarte enneaegu mitte avada.

Viimasel kuul on tekkinud olukord, kus isegi Putini skaalal on pinge läänega tõusnud haripunkti. Mängu on toodud tuumarelv, ja tuumasõja raske vari, mis tundus igaveseks kadunud olevat, on tänu Moskvale taas maailma kohal. Venemaal toimuvad õppused, välja lennutatakse maismaal baseeruv mandritevaheline ballistiline rakett Topol ja allveelaeval baseeruv Sineva.

Tuumasõja-ähvardus tekitab aga olukorra, kus Putini kõik konkreetsed eesmärgid tunduvad väikestena, kõik lääne järeleandmised tühistena olukorras, kui selle hinnaga õnnestub vältida tuumasõda.

Vähetuntud internetisaitide kaudu saab teatavaks, et riigiametnike pered kutsutakse koju. Peterburi linnapea kehtestab sõja puhuks leivanormi. Suure kiirusega taastatakse nõukogudeaegseid varjendeid. Vene föderaalkanalite ekraanidel stardivad tuumaraketid ja tõusevad tuumaseened. Globaalse meedia abil kandub isegi väikeste internetisaitide info üle maailma.

Mis õieti toimub? Jätame kõrvale võimaluse, et naaberriigi juhtkond on reaalsusest täiesti irdunud, ja keskendume pigem ratsionaalsetele argumentidele. USA presidendiralli on tekitanud Washingtonis võimuvaakumi, mis kestab praegusest lahkuvast presidendist kuni 20. jaanuarini, kui ametisse astub uus president, ja sealt edasigi veel mitu kuud.

Putini jaoks on tekkinud tänuväärne aken, mis lausa ootab kasutamist. Selles ajaraamis on võimalik ära lahendada paljud probleemid, saavutada paljud eesmärgid praktiliselt riskivabalt. Tuumasõja-ähvardus tekitab aga olukorra, kus Putini kõik konkreetsed eesmärgid tunduvad väikestena, kõik lääne järeleandmised tühistena olukorras, kui selle hinnaga õnnestub vältida tuumasõda. Seega on kujutelm tuumaseenest tegelikult infosõda, kuid väga tõsiste tagajärgedega.

Kõige kuumem otseses sõjalises mõttes on muidugi Süürias. Süüria opositsiooni viimast olulist tugipunkti Aleppot, linna Süüria põhjaosas, pole Bashar al-Assadi vägedel senini õnnestunud vallutada. Seal on lääne toetatud opositsioonijõud, mille purustamiseks Assadil pole jõudu, aga mida Venemaa pole soovinud pommitada.

Nüüd on Putin otsustanud minna välja täispangale ja ühe hoobiga tagada oma liitlasele edu. Assadi maaväed on aga üsna nõrgad ja see eeldab Vene lennukite tugevat pommitamiskampaaniat, kusjuures enam ei saa säästa ka haiglaid, söögiladusid, pumbajaamu. Kasutatakse ka kildlaskemoona, mis on juba iseenesest sõjakuritegu.

Lääneriigid on sellisest jõhkrusest üllatunud, kuid neil puudub poliitiline tahe midagi ette võtta. USA ametkondadel on siiski palutud kujundada presidendile ka ettepanekud Assadi-vastaseks õhusõjaoperatsiooniks. Venemaa seisukohalt oleks see väga ebameeldiv. Putinile jääb siis kaks võimalust: hüljata Assad või alustada USAga Süürias otsest sõda.

Mõlemad võimalused on Putini jaoks ühtviisi katastroofilised ja nii kasutabki ta infosõja vahendeid, psühholoogilist operatsiooni, n-ö virtuaalset tuumasõda Obama hirmutamiseks. Obamat, kelle üldine poliitika on niigi ülimalt ettevaatlik, pole raske heidutada, nii ongi sõjalised lahendused praegu kõik vetostatud. USA on tugevdanud mõningaid sanktsioone, kuid siingi üsna ettevaatlikult.

Süüria on tegelikult Eesti jaoks kõige ohtlikum konflikt. Erinevalt isegi Ukrainast on see praegu maailmas ainus piirkond, kus võib tekkida reaalne sõjaline kokkupõrge Venemaa ja USA vahel, sel puhul annaks Venemaa seda kohe ka meile tunda.

Mõned vaatlejad näevad Putini lähema aja sihtmärgina taas Ukrainat. Venemaal pole praegu sõjalisi ja majanduslikke ressursse Ukraina ühe hoobiga ära võtmiseks, ehkki seda harjutati mõned kuud tagasi õppustel Kavkaz 2016. Tuntud vene analüütik Pavel Felgenhauer ennustab jaanuari keskpaigaks rünnakut Moldova Transnistria piirkonna kaudu Odessa okupeerimiseks.

Üliriskantne, sest seal oleks Vene väed raskesti kaitstavad, piirkond eeldaks Vene laevastiku ja õhujõudude kasutamist, mispuhul oleks tegu avaliku agressiooniga. Mõnes mõttes on Ukrainas uue rinde avamine kõige keerukam, Lääne-Ukraina-poliitika parameetrid on üsnagi hästi välja töötatud. Pigem võiks ennustada sõjategevuse märgatavat intensiivistumist Ida-Ukrainas, katset laiendada samm-sammult Donetski ja Luganski okupeeritud alasid. Uus USA president saab pärandina intensiivse sõjategevuse Ida-Ukrainas, mida tuleb uuesti «lahendama» hakata.

Meile kõige lähemal asuv operatsioon on kõige väiksema sõjalise konflikti tõenäosusega, kuid meile loomulikult kõige ebameeldivam. Tegu on sooviga muuta strateegilist reaalsust Põhja-Balti-Poola piirkonnas. Sel puhul mängib olulist rolli Kaliningradi militariseerimine, kus kõrvuti juba nimetatud SS-26 Iskander rakettidega viiakse piirkonda suure tõenäosusega lähemal ajal ülimalt efektiivne strateegiline õhutõrjesüsteem S-400 Triumf.

Eelkõige häirib venelasi planeeritav NATO raketikaitsesüsteem, milles nad näevad ohtu oma tuumaheidutusele, nende ainsale tõsisele relvale, mis võrdsustab nad USAga. Samasugune strateegiline malemäng toimub ka lõunas, nimelt okupeeritud Krimmi massiivne militariseerimine, mis võimaldab võimsa sõjatehnika abil hoida kontrolli all kogu Musta merd.

Seega, kui Putini plaanid õnnestuvad, tabab uut USA presidenti võimule saades ebameeldiv üllatus. Putin on eskaleerinud pinged sellise määrani, geopoliitilist reaalsust niipalju muutnud, et USA presidendil ei jää muud üle, kui kas proovida Putiniga mingeid kokkuleppeid teha, siis juba Putini tingimustel, või olukorraga pahase retoorika saatel leppida. Kolmas võimalus, omakorda järsult eskaleerida, on riskantne iga USA presidendi jaoks, eriti oma presidentuuri esimesel kuuel kuul, kui tema meeskond pole veel paigas.

Venemaa rapsimises sisaldub ka teatav annus ärevust. Nagu venelastega tihti juhtub, on mõnedes küsimustes surve avaldamisega liiale mindud. USA ametkonnad ütlevad üsna ühemõtteliselt, et küberrünnakud USA demokraatide peakorteri ja Hillary Clintoni ning tema toetajate meilikastidesse on seotud Venemaa ametkondadega.

Nii Obama kui asepresident Biden on nüüd teatanud, et USA annab oma valitud kohas vastulöögi. Kuivõrd Putin seda plaanis, aga nüüd seisab maailma mitte küll tuumasõja, aga kübersõja lävel. Klassikaline näide sellest, et teise riigi juhi nõrgaks pidamine võib viia dramaatiliste tagajärgedeni. Hitler pidas nõrgaks Chamberlaini ja hiljem ka Stalinit. Kas Obama puhul pingutasid venelased üle? Mida kujutab endast üks suurriikide-vaheline kübersõda, see on maailmal seni veel nägemata, aga võib-olla kohe-kohe näeme.

Nii Obama kui asepresident Biden on nüüd teatanud, et USA annab oma valitud kohas vastulöögi. Kuivõrd Putin seda plaanis, aga nüüd seisab maailma mitte küll tuumasõja, aga kübersõja lävel.

Moskvas on ilmselgelt hakatud ka muretsema, et selline jõuga Trumpi taha astumine on ärritanud nii Clintonit kui ka tema meeskonda, ja nende võimule saamine võib tuua Valgesse Majja tõsise ja vihase oponendi, kes ei lase endast nii lihtsalt üle sõita.

Siit lähtuvad ka järjekordsed ähvardused: Žirinovski on soovitanud valida Trumpi, kui tahetakse vältida tuumasõda Venemaaga. Tema lapsesuud on ennegi kasutatud ähvardusteks, mida Kreml ei taha oma nime all teha. Loomulikult ei usu keegi Kremlis, et Žirinovski võiks kõigutada USA valijaid, küll aga on see katse määrida Clintoni brändi, kujutada teda patoloogilise sõjafännina. Žirinovski andis oma intervjuu Reutersile, mis garanteeris ülemaailmse publiku.

Järgmised 7–8 kuud võivad päris märkimisväärselt mõjutada meie julgeolekut. Loomulikult tekib loogiline küsimus: kas me saame midagi teha või oleme selles teatris ainult pealtvaatajad? Usun, et saame, ja meie relvaks on eelkõige diplomaatia aga ka inforelv. Kõige olulisem on meie liitlastele selgitada, et parim rohi Venemaa praeguse irratsionaalse käitumise vastu on rahulik ja kindel edasiminek oma plaanidega, ilma ühegi järeleandmiseta.

Sanktsioonid peavad jätkuma. Väga olulist rolli mängib ka Vene taktika avalikustamine: mul on hea meel, et Eesti oli Venemaa salajase SS-26 veo avalikustamise esirinnas. Süürias ja Ukrainas toimuvat tuleb analüüsida suure tähelepanuga, eriti Süürial, kus lääne ja Vene sõjajõud reaalselt kokku puutuvad, on otsene puutumus Eesti julgeolekuga.