Sven Kukemelk

FOTO: Erakogu

Nordica asutamisest peale on arutletud selle üle, miks Eesti rahvuslik lennufirma ei võiks olla odavlennufirma nagu Ryanair või Easyjet. Põhjus on lihtne – arvestades eestlaste arvu, lendamistihedust ning -eelistusi on odavlennufirma edukas toimimine võrreldes traditsioonilise lennufirmaga veelgi keerulisem, kirjutab Nordica äriarendusjuht Sven Kukemelk.

Tellijale

Odavlennufirma ärimudeliks on pakkuda võimalikult madalat hinda koos väheste teenustega; traditsiooniliste lennufirmade ärimudeliks on aga luua võimalikult häid ühendusi sihtkohtade vahel. Kui odavlennufirma on oma piletihinna madalaks löönud tänu teisejärguliste lennujaamade kasutamisele, tagasihoidlikumale pardateenindusele ning lisateenustele, mille eest tuleb alati välja käia lisasummasid, siis traditsioonilise lennufirma puhul kehtib nii-öelda kõik hinnas poliitika.

Teisisõnu, kui Nordica piletihinnal on kõik kulud sees ehk hinnas kajastub nii piletihind, lennujaamamaksud, toitlustus vastavalt piletiklassile kui ka suurem pagasimaht, siis odavlennufirmadel on esialgse näidatud piletihinna sees vaid pilet – lisanduvad veel lennujaamamaksud ning soovitud pagas tuleb alati juurde osta, rääkimata söögist-joogist pardal. Kui soovitakse tarbida kõiki lendu mugavamaks tegevaid teenuseid, võib esialgu odavana näinud lennupileti lõpphind olla võrdväärne traditsioonilise lennupileti hinnaga või veelgi kallim.

Lennunduses on üks suurimaid kuluartikleid lennuki maas hoidmine, mistõttu lendavad odavlennufirmad pidevalt edasi-tagasi minimaalsete peatusaegadega ja eelistatavalt kellaaegadel, mis on lennujaamades vähepopulaarsed ehk lennufirma jaoks soodsamad. Neid ei huvita, kuidas reisijad nende lennult järgmisele lennule saavad.

Traditsioonilise lennufirma graafikud seatakse aga selle järgi, et reisijatel oleksid võimalikult mugavad ühendused edasilendudega või reisijad jõuaksid vajalikele kohtumistele ning sealt ööbimiseta ka tagasi koju. See aitab just ettevõtetel kokku hoida nii komandeeringutasudelt kui ka töötajate päevarahadelt.

Hea näitena võib siinkohal tuua Ryanairi, kes aastaid tagasi avas Tallinna–Stockholmi liini Stockholmi põhilennujaama Arlanda asemel Stockholmist 100 km kaugusel asuvasse Skavsta lennujaama. Nende lennugraafik nägi ette Stockholmist lendamist kolmel korral nädalas, arvestamata, et iga kolmas liinil lendav klient soovib tagasi lennata just samal päeval. Hiljem prooviti ka igapäevast lennugraafikut, kuid seegi ei töötanud, kuna Stockholmi reisija soovib võimalikult kiiresti lennujaamast südalinna saada. Sellepärast oligi tol ajal edukam Estonian Airi graafik – lennata Stockholmi kolm korda päevas – ning Ryanair oli sunnitud liini sulgema. See omakorda näitab, et odavlennuliinid igal liinil ei tööta.

Samuti valivad odavlennufirmad linnast kaugemal asuvaid lennujaamu, kuna sealsed lennujaamamaksud on madalamad. Kui näiteks Frankfurdi põhilennujaamas makstakse lennujaama tasuna 32 eurot inimese kohta, siis Frankfurt Hahni lennujaamas vaid 2.20 eurot inimese kohta. Siinkohal tasub aga arvestada, et Frankfurdi pealennujaama jõudmine võtab kesklinnast aega vaid 30 minutit, Hahni lennujaama suisa 2,5 tundi. Teisisõnu löövad nad piletihinna alla tänu pikemale reisiajale lennujaama, rääkimata selleks vajalikest transpordikuludest, mis tuleb reisijal lennupiletile lisaks kanda.