Intervjuu Hardo Pajulaga: oportunist, kes lunastust ei paku

Hardo Pajula Foto: Erik Prozes

Hardo Pajulal lugejale häid uudiseid pole. Inimesed on voolitud kõverast puust ning pärispatust peab igaüks ise välja siplema. Edmund Burke’i Seltsi asutamist nimetab ta isikliku lunastusprojekti osaks ning ennast vasakpoolelt lähtuvate radikaliseerumisilmingute tasakaalustajaks. Pajulat intervjueeris värske Müürilehe jaoks ajaloolane Aro Velmet.

Paljude jaoks asub Pajula valel pool kultuurisõja rindejoont, kuid kaevikutesse varjumise asemel on ta enda nägemuses oma lipu hoopis lahinguvälja keskele maha pannud. Ta ei soovi kummagi osapoole totalitaarses projektis kaasa lüüa, vaid eelistab flirtida intellektuaalselt ideedega, mis meid siia punkti on toonud. EKRE, Trump ja ISIS – need on kõik valgustusajastu täitumatu lubaduse viljad.

Kui see poleks kõlanud liiga pretensioonikalt, oleks Pajula asutatud Edmund Burke’i Selts saanud nimeks Terve Mõistuse Ühing. Terve mõistus kollektiivset pääsemist ei paku ega kuuluta ette kuldajastusse naasmist. Majandusanalüütikust kultuurifilosoofiks kasvanud Pajula jaoks on konservatism hoopis pidev otsustamatuse poliitika, kus sõlmitakse väikeseid kokkuleppeid ja kuulatakse oma vestluspartner ära. Peaasi on saada üksteisega läbi nii, et lendaks võimalikult vähe päid.

Kunagi ülikoolis kinkis mu intellektuaalse ajaloo professor mulle kursuse lõpetamisel Friedrich Hayeki «Tee orjusesse» – eesti keeles, Hardo Pajula tõlkes. Alles sel hetkel sain ma teada, et mu professor oli maailmavaatelt konservatiiv. Ma kirjutasin talle hiljuti, kuna tahtsin teada, mida ta arvab Donald Trumpi kandideerimisest USA presidendiks. Tema meeleolu oli üpris kesine. Konservatiivsuse lippu lehvitav Donald Trump USAs, aga ka Rahvusrinne Prantsusmaal ja Õigus ja Õiglus Poolas, on hüljanud ühelt poolt klassikaliste liberaalide usu turu isereguleerumisse ja pöördunud tagasi tugeva riigi juurde, teisalt on nad vahetanud Euroopa kristlike demokraatide mõõdukuse radikaalkonservatismi ja ksenofoobia vastu. Nende muutuste üle ei rõõmustaks ei Burke ega Hayek, leidis mu õppejõud. Kuidas sulle tundub, milline on konservatismi seis Euroopas praegu?

Mulle tundub, et see on üsna täpne kirjeldus. Teisalt ei pea ma ennast mingiks konservatismi ideoloogiks. Konservatismi lipp on minu puhul paljuski oportunistlik. See praegune laiutav vasakliberalism käis mulle lihtsalt üha rohkem pinda. Siin ongi kaks asja. Kõigepealt tahtsin ma sellele ülbitsevale vasakpoolsusele vastu hakata ja konservatismi lipp tundus selleks lihtsalt kõige sobivam. Minult on küsitud, miks konservatism? Miks mitte lihtsalt Terve Mõistuse Ühing? Viimane oleks olnud minu arvates oma ambitsioonikuses lihtsalt kohatu. Me ei tahtnud oma ühingule ka mõne kohaliku konservatiivi nime, vaid viidata lääne tsivilisatsioonile ja selle juurtele – sealt siis ka Edmund Burke’i Selts.

Lisaks vastuhakule oli vähemalt sama oluline aga ka positiivne programm. Selle andis mulle tõepoolest briti juhtiv konservatiivne filosoof Roger Scruton. Nii et ju ma siis ikka konservatiiv olen. Sinu õppejõu seisukohtadega olen ma üheksakümne protsendi ulatuses nõus. Trumpi kohta on mu teine suur lemmik Mark Steyn öelnud: «Ta on nagu Bernie Sanders, ainult isikupärasema soenguga.» Neid jõude, kes ennast konservatiivideks nimetavad, on praegu muidugi palju – Eestis loomulikult Isamaa ja EKRE, ka Vabaerakond –, aga siin kerkib küsimus, kui palju neis seda Burke’i ja Scrutoni konservatiivsust on.

Räägime siis sellest positiivsest programmist. Nii palju, kui ma su kirjutisi olen jälginud, on sealt üsna selgesti tuvastatav sümpaatia Hayeki ja teiste klassikaliste liberaalide suhtes.

Minu põhihoiak, ma ütleks, on antitotalitaarne. Mind panigi kõigepealt liigutama see, et mulle tundus järjest enam, et praegu toimuvat olen ma Vene aja lõpul juba näinud. Selline ülim ideologiseeritus ja hüsteeria. Mõnes mõttes on asi hullemgi, sest Vene aja lõppedes võtsid kommunistlikku jorinat vähesed tõsiselt, praegu suhtuvad inimesed oma ilmavaatesse suurema kirglikkusega.

See probleem tundub peegeldavat ka arengut sinu mõtetes. Kui ma lappasin su esseekogu „Kassi nurinad”, siis mulle tundus, et mida edasi ma seda lugesin, seda vähem keskendusid sa majanduslikele küsimustele, nagu eurotsooni võlakriis, ja üha rohkem domineerisid sellised teemad nagu kooseluseaduse debatt või siis „kultuurisõda” laiemalt.

Kooseludebatt oli üks oluline teetähis selles loos küll. Mind see teema iseenesest üldse ei huvitanud, aga põnevaks läks asi siis, kui hakkas pihta jant Varro (Vooglaiu – toim.) sihtasutuse ümber. (2014. aastal sai Aadu Luukase fondi missioonipreemia Vooglaiu juhitud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, üks põhilisi kooseluseaduse vastu võidelnud organisatsioone. Missioonipreemia sponsor Swedbank nõudis selle peale Luukase fondilt toetussumma tagasi – toim.) Kui paar tähtsusetut Twitteri protestisäutsu kutsusid esile sellise reaktsiooni, tekkis mul tõesti tunne, et mis siin nüüd toimub.

Mind häiris, et kui sulle kooseluseadus juhtumisi ei meeldinud, tembeldati sind väga kiiresti fašistiks. Me peame leppima sellega, et teatud osale inimestest – mis tahes põhjustel – ei meeldi samasooliste abielud. Ma annan endale aru, et kui täringud oleksid teistmoodi langenud, oleksin ma võinud sündida mustanahalise lesbina. Minu jaoks ei ole seksuaalse identiteedi küsimus kaugeltki see kõige olulisem, ent ma leian, et mul ei ole valge heteroseksuaalse mehena ka midagi häbeneda.

Esseekogu suhtes on sul aga õigus, ma ise ei olegi niimoodi mõelnud. Kultuurilis-filosoofilised teemad tõusid tõesti üha enam esiplaanile. Üks põhjus oli muidugi see, et mingiks hetkeks oli võlakriis justkui oma lahenduse leidnud. Mul on aga tunne, et tegelikult on meil siin tegemist pidevalt kuju muutva kriisiga, mis on oma olemuselt kultuuriline ning mille juured ulatuvad kuhugi sinnasamasse Burke’i aega.

Luukase fondi juhtum on muidugi õpetlik selles mõttes, et siin oli tegemist fondiga, mida rahastas eraannetaja. Swedbankil peaks olema klassikaliselt liberaalsete printsiipide järgi õigus teha oma rahaga maailmavaatelisi otsuseid nagu ka oma investeerimisvalikuid. Kas ei ole nii?

Siin jäeti mulje, nagu paar Twitteri kisakõri esindaksid kogu avalikku arvamust – ja see ei vasta ju tõele. Ma tahtsin näidata, et see pole sugugi avalik arvamus, mida tõendasid selgelt ka vastavad gallupid.

Mulle tundub, et siin on ikkagi oluline erinevus totalitarismist. See, mis ühe jaoks on «kisakõride lõugamine», võib tunduda teisele ratsionaalse debatina, st häälte arvukuse kõrval peab arvestama ka argumentide tugevuse ja ühiselt deklareeritud väärtustega. Kriitiline erinevus on aga selles, et siin ei ole riiklikku tsensuuri, keegi ei keela Vooglaiul organiseeruda.

Loomulikult ei ole meil siin mingi stalinlik türannia. Aga see, kuidas poliitiline ladvik reageerib teatud arvamustele väga kiiresti, oli minu jaoks siiski väga huvitav. Lõppkokkuvõttes võivad mõlemad pooled kirjutada hästi argumenteeritud lugusid ja oluline on, et mõlemad kuulataks ka ära, selle asemel et keegi algusest peale fašistiks tembeldada. Ja see sõna käiakse meil väga kiiresti välja.

Liigume siis edasi nende juurpõhjuste poole, mis loovad seda valgustusajast saati järjest teisenevat kriisi – iseenesest väga marksistlik idee…

Ma ei tea, kuivõrd marksistlik see on, aga muidugi, eks me kõik oleme siin temast üht- või teistpidi mõjutatud. Marx oli suur mõtleja ja kindlasti, nagu öeldakse, diagnostikuna palju parem kui terapeudina. Mõistagi mitte minu esimene sümpaatia.

Temagi on ju valgustusaja laps.

Muidugi. Aga kui nende juurpõhjuste juurde tulla, siis minu jaoks oli üheks tõukeks kindlasti intervjuu Michel Houellebecqiga Der Spiegelis, kus ta ütles, et valgustusajastu on andnud lubadusi, mida see ei suuda täita. Siit see kõik algabki.

Mis need lubadused siis olid?

Sellele on raske niimoodi ABC-stiilis vastata, aga annan endast parima. Valgustusajastu lubadus oli see, et jumaliku eestkoste alt vabastatud inimene suudab teadusliku progressi abiga oma traagilisest olukorrast kuidagi välja pääseda; et teadus toob tuhandeaastase rahuriigi maa peale. Seda lubadust pole võimalik täita.

Valgustusajastu viga on siis selline eshatoloogiline, viimsestpäevast huvituv, teleoloogiline ja igal juhul universaalne progressilubadus, mis ei ole juurdunud ajaloos ega kohas?

Jah, väga hea definitsioon. Mind on mõjutanud palju ka Czesław Miłosz, kellelt olen võtnud kolm olulist aspekti, mis kirjeldavad valgustusaega: esiteks pärispatu ideest loobumine, teiseks reinkarnatsiooni kontseptsioonist loobumine ja kolmandaks kristliku eshatoloogia sekulariseerimine. Ma osalesin Paide Arvamusfestivalil vestlusringis «Milline -ism meid päästab?». Juba see küsimusepüstitus näitab, kui sügavale kristluse mikroskeem on meile pähe tinutatud, ilma et me seda ise aduksime. Mis meid päästab? See on ju lõppeks küsimus lunastusest ja pärispatust. Mina ei usu, et kollektiivne pääsemine oleks võimalik. Kui sa sellest ideest loobud ja ütled, et inimene on loomult hea, õiglane, aus ja leebe ning et ta muudab kurjaks ja õelaks ühiskondlik kord, alles siis omandab kollektiivse lunastuse kontsept mõtte. Kuidas luua selline ühiskondlik kord, et inimese loomupärane headus pääseks võidule?

See ei tähenda muidugi pärispatu ideest loobumist, tuhandeaastane rahuriik on olnudki paljudes kristlikes traditsioonides sajandeid väga reaalne, siinmaine aeg, mida kohe-kohe oodati. Nii et võime ju mõelda, et ka siin on tegemist ühe kristlike juurtega idee teisenemisega.

Muidugi-muidugi, enamik Lääne suurtest ideedest on kiriku rüpes juba mitu korda läbi vaieldud. Need ideed, millest me siin kõneleme, on pärit suuresti Augustinuselt.

Mõne meelest Platonilt…

Ma olen nendes küsimustes diletant ja teoloogidega vaielda ei suuda. Aga nii palju ma arvan siiski taipavat, et kui me eeldame, et oleme voolitud nii kõverast puust, millest ühtegi sirget asja teha ei saa, siis on pääsemine igaühe isiklik asi, mitte kollektiivne ettevõtmine. Selline on igatahes minu arusaamine maailmast ja sellega haakub minu äsjane tegevus Burke’i Seltsis. Kui asjad lähevad nii halvasti, nagu nad vabalt võivad minna, siis ma olen teinud vähemalt midagi enese lunastuse huvides.

Olgu. Selle skeemi vastu pole mul iseenesest midagi, küll rõhutaks ma siin ajaloolist sattumuslikkust. Me võime tõmmata joone Augustinusest läbi Prantsuse revolutsiooni sotsialistliku totalitarismini ja tõesti näha seal teatud ideede arengut ja teisenemist, aga samamoodi võime Augustinusest alustades tõmmata joone ka teiste, antifundamentalistlike ideoloogiateni. Ühemõtteliselt valgustuse või kristluse kraesse me kõiki universaalseid süsteeme kirjutada ei saa.

Absoluutselt nõus. Aga oleme juba kord nii ehitatud, et me koostame selliseid skeeme.

Üks viis on mõelda sellest kui puust, millel on ehk samad juured, aga mille võrsed kasvavad väga erinevatesse kohtadesse. Aga kui me nüüd nõustume, et selline teleoloogilise universaalse progressi idee on probleemne, et see viib väga lihtsalt totalitaarsusesse…

Jah, probleem on siin selles, et see idee tekitab ootusi, mida reaalne maailm täita ei suuda.

Esimene küsimus, mis mul tekib, on see, et need jõud, kellega konservatiivid nii meil kui ka maailmas liitudesse astuvad, on selles universaalse lunastuse otsimise patus veel rohkem süüdi kui inimõiguslased. Kui me tahame olla skeptilised kollektiivse lunastuse suhtes, siis äkki radikaalsed katoliiklased, nagu SAPTK, ei ole seltskond, kellega seda skepsist arendada?

Veel kord, konservatiivina arvan ma, et pärispatust ei saa üle ega ümber ja seetõttu pole kollektiivne lunastus võimalik. Parim, mis me saame teha, on hoida ära suurem tragöödia, hoida ära meie hapra tsivilisatsiooni täielik kokkuvarisemine. Aga muidugi, ega sõgedus ei ole vasakliberaalide privileeg, seda on igal pool. Nii ei tähenda ka see, kui keegi on vasakliberaal, automaatselt, et ta oleks arulage, oma iva on ka nende jutus.

Samamoodi, kui vaadata teatud rahvuskonservatiive, kes unistavad mingisugusest mütoloogilisest kuldajast – Helmede jaoks on see vist 19. sajandi lõpp –, siis ka sellel ideel on suhteliselt vähe pistmist reaalse ajaloo ja ajas muutuva rahvuskultuuriga. Pigem on ka siin tõstetud kilbile mingi universaalne idee rahvusest, mis asub kuskil kaotatud paradiisis, kuhu väljavalitutel on võimalik naasta. Jällegi kristliku eshatoloogia omamoodi edasiarendus.

Ju see nii on, aga sellegipoolest on ka rahvuskonservatiivide jutus oma iva – inimesed tunnevad ennast muudatustest ohustatuna. See on seesama publik, millele mängivad nii Trump kui ka Helme. See on väga inimlik.

Ent ka siin on ju see probleem, et kuldajastusse tagasipöördumise kujul pakutakse kollektiivset lunastust. Idee, et me pöördume tagasi aega, kus naised sünnitavad 27-aastaselt ja kõik Eestimaa elanikud räägivad ainult eesti keelt ja laulavad Ernesaksa laule, ignoreerib ju nii meie mitmekultuurilist tänapäeva kui ka Eesti mineviku reaalsust, alustades kas või 1925. aasta kultuuriautonoomia seadusest.

Vasakpoolsed on mulle vahel ette heitnud, et ma konstrueerin mingeid õlgmehikesi. Mulle tundub, et see kirjeldus on nüüd vasakliberaalide õlgmees. See on nii jabur, et siin pole millegagi vaielda. Ma ei ole olnud kunagi mingi lipuga ringi jooksja ja ma ei satu eriti lugema seda, mida see käremeelsem EKRE seltskond arvab. Kirjutasin pikka aega Nihilisti ja olen seetõttu rohkem kursis vasakpoolsete vaadetega. Mulle hakkas ühel hetkel muret tegema, et kui EKRE radikaliseerub sama kiiresti kui Nihilisti kamp, siis me oleme küll väga kurjal teel. Ning pole mingit põhjust, miks nad peaksid aeglasemalt radikaliseeruma. Aga jah, minul ei ole paraku pakkuda mingit kollektiivset lunastust kellelegi, ei vasakule ega paremale.

Kui me nõustume, et tuleks vältida selliseid universaalseid süsteeme, mis kirjutavad ette ühe kindlapiirilise tuleviku, millega siis inimesed peavad sobituma, siis ma tahaks pakkuda välja ühe alternatiivi, mis on abstraktsuste suhtes skeptiline, lähtub ajakohasusest ja lokaalsusest ning on samas vasakpoolne. See on traditsioon, mis ei tugine niivõrd universaalsete inimõiguste ideele, vaid, vastupidi, kritiseerib selliseid abstraktseid poliitilisi õigusi. See traditsioon on ehitatud teiste hulgas Nietzschele, kes nägi ilmselt ühena esimestest piiramatus progressiusus kristliku lunastusidee alusstruktuuri.

Ma ei tunne Nietzschet nii hästi, õigemini tunnen põhiliselt Thomas Manni kaudu, aga kuulan huviga. Tood äkki mõne konkreetse näite?

Idee on selles, et ka progressiivsed režiimid, nagu inimõiguste süsteem, mis väidavad, et nad kehtivad igas ajas ja igas kohas ühtmoodi, varjavad omaenese ajaloolist sattumuslikkust. Need vasakpoolsed kriitikud juhivad näiteks tähelepanu asjaolule, et kui me kaitseme inimõiguste nimel näiteks usuvabadust, siis praktikas tähendab see seda, et näiteks mõnes Prantsusmaa regioonis toetab riik rahaliselt katoliiklikke koole ja kirikuid, aga prantsuse moslemitele selliseid privileege ei anta. Ja samas muutub usuvabaduse asemel äkki väga oluliseks naiste õiguste kaitse, kui burkiinides tädid tulevad Côte d’Azurile suplema. Nii et praktikas rakendatakse selliseid üldiseid printsiipe ikkagi valikuliselt, ja selleks et mõista, miks see nii on, tuleb saada aru nendest ajaloolistest võimusuhetest, milles need pealtnäha üldkehtivad põhimõtted kujunenud on.

See viib ikkagi kokkuvõttes selleni, et me oleme kõik pärispatu küüsis tõprad ja vajame säärastena reinkarnatsiooniideed. Mina saan ainult kinnitust sellele, et kõiki ideid saab kasutada kurjast ja tihti kasutataksegi. Prantslased on alžeerlastel samamoodi päid maha raiunud, nagu ISIS praegu neil ja teistel kahvanägudel seda teeb. Seda ei saa enam muuta, nüüd peab vaatama, kus me praegu oleme ja kuidas me saaksime üksteisega läbi nii, et edaspidi võimalikult vähe päid lendaks.

Nõus. Aga siit edasi on universaalivastaste progressiivide argument, et selliste kompromisside leidmise eeltingimus on, et läbirääkimised toimuvad võrdsete vahel, mitte nii, et valgel keskklassi heteromehel on kaalul vaid intellektuaalselt huvitav debatt, teistel aga nende igapäevane leib või perekonnaelu. Puhtalt sellepärast peaksime püüdlema ühiskondlike hierarhiate vähendamise suunas.

Nõus, aga vaid mingi piirini. Hierarhiatest täielikult loobumine ei ole lihtsalt reaalne, reaalne on asendada üks hierarhia teisega. Paraku on inimesed võrdsed vaid väga filosoofilisel tasandil, praktikas on nende kaasasündinud ja omandatud võimed väga erinevad. Seetõttu tekivad paratamatult varanduslikud hierarhiad, staatuse hierarhiad ja siin on vimm kerge tekkima. Siit kerkibki küsimus, kuidas mahendada nende möödapääsmatute hierarhiatega kaasnevat vaenu, sest see hävitab lõpuks kõik – mitte ainult need, kelle vastu seda tuntakse, vaid vahest isegi rohkem need, kes seda tunnevad.

Poliitikas on vähe kohti, kus mõõdukus kasuks ei tuleks. Luules ja kunstis on kirglikkus ilmselt voorus, aga poliitikas mitte. Kui üks poliitiline jõud saab ainumääravaks, kipub see mõõdukus ära kaduma. Eelduseks on ikkagi see, et kogu poliitiline gamma on esindatud. Erinevatel maailmavaatelistel positsioonidel olevad inimesed peaksid suutma üksteisega rääkida ja omavahel kokku leppida. Roger Scruton ütleb selle kohta ilusti, et konservatism ongi selline pidev otsustamatuse poliitika, kus sõlmitakse kogu aeg väikeseid kokkuleppeid, ei ole suurt sihti, mille suunas minna. Lihtsalt üritame mitte muutuda vägivaldseks ja üksteisega arvestada. Aga kui keegi hakkab noa ja kahvliga söömise asemel teisi hakklihasoustiga loopima, siis tuleb talle muidugi veenvalt selgeks teha, et nii ei tohi teha.

Ikkagi, ööpäevas on kakskümmend neli tundi ja selle aja jooksul jõuab heal juhul neli mõõdukat kompromissiheitlust maha pidada. Kuhu see läbirääkiv reformiteravik siis tuleks suunata?

Ma arvan, et see ei ole meie otsustada, see eeldab, et me tõstame ennast kuidagi sellest otsustusprotsessist välja.

Seda ma teha ei taha, aga puhtalt isikliku otsustusena – kellega ma koalitsiooni lähen, kelle võitlustega suhestun – on see siiski oluline küsimus. Siin tuleb välja selge erinevus mõõdukate konservatiivide ja progressiivide vahel. Esimestele tundub, et see koht, kus tuleks pidurit tõmmata, on «kultuurisõja» sfäär, teistele aga näib, et kiired kultuurilised muutused ei ole kaugeltki nii ohtlikud kui veelgi kiiremini toimuvad majanduslikud muutused ja suurenev ebavõrdsus ning hoopis seal tuleks tasakaal taastada.

See on, jah, asi, millest me pole veel üldsegi rääkinud. Varanduslik ebavõrdsus on tõesti suur küsimus, millega võib vahel isegi marksismi juurde tagasi minna. Üks sõber rääkis mulle just, kuidas tänapäeval tehaseid ehitatakse. Vabrikute projekteerimise aluseks on selline mobiiltelefoniloogika, kus üritatakse ühte ruumi võimalikult palju asju kokku kuhjata. Kui sul tuleb siit üks robotkäpp ja siis jääb kuskile natuke vaba ruumi, siis üritatakse sinna kiiresti teine robotkäpp panna ja tehased pakitakse veelgi tihedamalt kokku. Me aplodeerime sellele, kuid ei mõtle eriti, mida see tähendab tööhõive seisukohalt ja mis on selle protsessi laiemad ühiskondlikud tagajärjed.

Need on väga radikaalsed muutused, mis on majanduses toimumas, seda ma mõtlesingi…

Jah, miljonitel inimestel ei ole midagi teha. Sellest ma kirjutasin pikemalt veel Nihilistis ilmunud loos «Baltimore’i majandusmudel», mis põhineb David Simoni sarjal «The Wire». David Simon on näiteks üks vasakpoolne, kelle vaated on mulle mingi piirini päris lähedased. Tema suurepärane sari pani mind esimest korda tõsiselt selle peale mõtlema, mida need liigsed inimesed siis teevad, kelle jaoks ühiskonnas enam rakendust ei ole. Üks asi on muidugi narkokaubandus – sa töötad sisuliselt firmas, lähed hommikul tööle, liigud karjääriredelil üles, see on firma nagu iga teinegi, ainult et pensionini jõuavad vähesed. Simon rääkis aga sellest, et mõtte omandab ka hommikul oma heroiinisüsti vajava inimese elu. See on väga selgepilguline tähelepanek: tema sõltuvus annab talle põhjuse hommikul üles ärgata, toimida oma võrgustikes ühes teiste narkomaanidega, olla osa millestki. Ja kui siis riik kiusab veel tarbetult mingi väikese kanepikoguse pärast neid ühiskonna äärealadel ukerdavaid vaeseid kuradikesi, siis see võib meele päris mõruks teha küll.

Samas on majanduslik ja rassiline-sooline ebavõrdsus omavahel seotud, selliste identiteedipõhiste erinevustega on põhjendatud Läänes pikka aega ka majanduslikku ebavõrdsust. Suures osas Euroopast ei saanud naised ilma abikaasa loata veel kahekümnendal sajandilgi tööle minna.

Jah, aga kui keegi tahab öelda, et praegu on Lääne naised rõhutud, siis no kuulge, tulge nüüd ikka mõistusele! Kõik «rõhutud» ei mahu ühegi vasakliberaali põlvele. Selle toob minu meelest hästi välja Michel Houellebecq, kes näitab romaanis «Alistumine», et elu sunnib ka vasakpoolseid traagilisi valikuid tegema. Sa tead seda intriigi?

Sorbonne’i professor, kes leiab, et šariaadi all on tegelikult väga hea elada.

Just, seal tuleb prantsuse vasakpoolsel eliidil teha valik antirassismi ja feminismi vahel ning nad valivad antirassismi. Der Spiegeli intervjuus on tunda, kuidas ajakirjanik on poolenisti püsti ja hüüatab, et naiste õigused on pühad ja puutumatud, et naised ei lepi sellega iialgi, mille peale Houellebecq vastab rahulikult, et ega keegi ei tea, mida naised tegelikult tahavad.

«Alistumist» on tõlgendatud muidugi ka sellise šampanjasotsialismi kriitikana, loona toredast liberaalist, kes kinnitab oma pühendumust abstraktsetele ideaalidele, nagu võrdsus ja antirassism, aga praktikas kasutab neid printsiipe selleks, et ta jumala eest omaenese keskklassi privileegidest loobuma ei peaks.

See on päris hea kokkuvõte. Kogu Lääne poliitiline ladvik – olgu nad nimeliselt konservatiivid või sotsiaaldemokraadid – on tegelikult üks šampanjasotsialistide kamp.