Vladimir Juškin: Putin vaatab välismaal elavaid rahvuskaaslasi kui mõjuagente

Vladimir Juškin raamatu «Peaministri nõuniku päevik. Aprill 1990 – jaanuar 1992» esitlusel. Foto: Viktor Burkivski

Balti Venemaa uuringute keskuse juht Vladimir Juškin tunnistab intervjuus Põhjarannikule, et muukeelsete kaasamine Eestis pole pelgalt maraton, vaid jooksjatele on takistuseks seatud ka tõkked − mis tuleb ületada.

Võrdlesite Jõhvis toimunud seminaril inimesi, kelle ülesanne on Ida-Viru mitte-eestlaste lähendamine Eesti riigile, maratonijooksjatega, kes peavad pika distantsi jooksma ühtlasi kui tõkkejooksu.

Tõketeks on elanikkonna konservatiivsus ja võõrriigi infoväljas olemine. Ses vallas tegutseb juba ammu üks teine riik, mis kasutab «Vene maailma» (Russkij Mir) strateegiat, mille hulka nad arvavad väga suuri gruppe.

Sinna gruppi arvatakse nii kaasmaalased, need, kellele Venemaa on sümpaatne, kui ka need, kes tegelevad Vene teemaga. Näiteks Kremli meelest on ses grupis ka Venemaa spetsialist Tüür (Karmo Tüür esines koos Juškiniga − toim.) − ehkki ta ise ei tarvitse seda teada. Aga Moskvas teatakse.

2005. aastal sõnastas Putin selle strateegia Brüsselis ja selle sihtgrupp on kõik välismaal asuvad venelased. Putin ütles tookord: «Ma ei vaatle neid enam kui pagulasi, vaid kui mõjuagente.» Sellest ajast on kõikidel kontinentidel ja kõikides riikides, kus on vene diasporaa, üles ehitatud õlitatult töötav kaasmaalastega tegelemise programm.

Selle programmipüramiidi ülemisel korrusel on välismaal asuvate kaasmaalastega tegelev valitsuskomisjon, mida kureerib välisminister Sergei Lavrov. Järgmisel astmel on välisministeeriumi kaasmaalaste ametkond, föderaalne Vene koostöökoda ja välismaal asuvad Vene saatkonnad. On veel allpool asuvaid tasandeid.

Praegu võib öelda, et Vene diasporaa koondumise etapp on teoks saanud. Nende tõmbekeskused on kaasmaalaste koordinatsiooninõukogud, mis tegutsevad 91 riigis. Iga kolme aasta tagant toimuvad kaasmaalaste ülemaailmsed kongressid. Venemaa välisministeerium kogub, analüüsib ja süstematiseerib infot nn kaasmaalaste kohta välismaal.

2003. aastast koguneb regulaarselt välisministeeriumi ja Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku (MPÕK) koostöökomisjon, mille esimees on praegu Volokamski metropoliit Illarion, kes on ühtlasi kiriku välisasjade osakonna esimees. Patriarh Kirill teatas, et diasporaa konsolideerimise keskmeks peavad saama MPÕKi kogudused. Välisministeeriumi töö tulemusena on igal saatkonnal suured rahalised ja strukturaalsed ressursid. Suurt tähelepanu pööratakse noorsootööle.

Arvan, et sellele vastu seismiseks ei piisa Ida-Virumaa muukeelsete lähendamisest. Eesti politoloogid peaksid mõtlema vene noortele suunatud sotsiaalsete ja karjääriliftide peale, soodustamaks nende karjääri.

Milliseks hindate Venemaa- ja julgeolekuspetsialistina praegust olukorda?

Lavrov on suurepäraselt hakkama saanud Putini seatud eesmärgiga. Kogukonna olulisem osa on sidus − st noored, koordinatsiooninõukogud. Noorte seast selgitatakse välja ägedamad tegijad, kes tulevikus võivad mingit rolli mängida. Sestap näen väga suurt konkurentsi ning Eesti ametnik, kes Ida-Virus toimetab, peab selle kõigega arvestama, olema väga paindlik, peen ja Vene elanikkonnale heas mõttes avatud.

Mida te eelmainitud liftide all silmas peate?

Mina pole politoloog, aga mulle on täiesti selge, et inimesel peab olema esimese klassi koolipingist teadmine, kuhu ta võib liikuda. Need, kes hakkavad Ida-Virumaal riigitööd tegema struktuurides, mis siia peagi tuuakse, peavad samuti teadma, mis kohustusi nad Eesti riigis täidavad.

Kes tahavad Eesti riigiga ühte jalga käia, peavad neid reegleid teadma. Need astmed peavad olema nähtavad ja teada − kui oled neile vastav, on sulle tee avatud. Poliitikud − mitte enam ametnikud! − peavad aduma, et need liftid on vajalikud ning venelaste tee teatud kompetentsi ja astmete läbimisel riigiorganitesse on avatud.

Seminaril mainiti kahte võimalust: integratsiooni vallaga seoses saab olla nii pessimistlik kui optimistlik.

Peab olema lihtsalt väga töökas.

Äsja tõusis Ilmar Raagi lekkinud memo tõttu paanika − taas küsiti, kas Narva on järgmine.

Tegu oli mõistagi provokatsiooniga. Me muidugi ei tea, kes ja miks selle lekitas.

Milles on meie ressurss ja mis on nõrgim lüli?

Eestlaste jõud peitub mõistlikkuses ja tööarmastuses.

Ja selles, et liigutame aeglaselt?

Just nimelt. See tagab selle, et ei tõmmelda. Aga kõige nõrgem lüli asub riigikogus. Seal on mitmetes olulistes küsimustes väga raske kokkulepet saavutada. Poliitikud peavad oskama läbi rääkida.