Martin Kala: kui valdavaks saab lootus

Martin Kala Foto: Pm

«Araabia kevad» näitab taas kord, et see, mida peetakse võimatuks, võib teatud tingimustel juhtuda mõne päevaga, kirjutab kolumnist Martin Kala.

Rahvarahutused näitavad, et lootus pole kadunud, räägib otse-eetris Egiptuse raadiohääl Iman. «Teate te ikka, miks Mubarak peab lahkuma? Sest tema valitsusaeg tähendab korruptsiooni ja politsei jõhkrust, tuhandete reisijatega uppuvaid praame ja kokku põrkavaid reisironge. Mubaraki ajastul muutusime Ameerika ja Iisraeli agentideks.»

Seitsmekümnendatel aastatel valati islamimaade vundamenti tänapäeva kõige stagneerunumad, sallimatumad ja karmikäelisemad režiimid.

Egiptuses on alates 1952. aastast olnud kolm riigipead, Süürias viimase 30 aasta peale vaid kaks ning Iraak elas Saddamiga kokku sama palju. Mubaraki käe all on Egiptust juhtinud tuim gerontokraatia, kelle ainus selge eesmärk on võimu säilitamine – mida tunnistavad viimased 15 päeva väga selgelt. Tuneesia Ben Ali on olnud võimul nii kaua, kui ükskõik kui vana tuneeslane suudab mäletada.

Aastatega kuhjunud pettumus ja viha lekivad nüüd Araabia tänavale. Kaebused puudutavad poliitvabaduste puudumist, madalat palka, kõrget töötusmäära ja valitsuse vastutustundetust. Peamiselt peegeldab Imani väljaöeldu aga sügavale süüvinud alandust, emotsiooni, millega võib iseloomustada ilmatut regiooni Alžeeriast, Tuneesiast ja Marokost läänes Pakistani ja Afganistanini idas.

Lootusetu alandus

Alandus on otsekui impotentsus, et sa ei ole enam oma elu peremees ei kollektiivselt rahva, riigi ega ususektina, aga ka mitte individuaalselt, üksikisikuna. Alandus on kõige valusam siis, kui oled veendunud, et keegi teine on sinu elu eravaldusse tunginud ja muutnud sind endast täiesti sõltuvaks. Nii ütleb Dominique Moïsi oma ka eesti keelde tõlgitud raamatus «Emotsioonide geopoliitika».

Hiiglaslik islamimaailm on harjunud alandustundega, et neid on olevikust võõrandatud, veelgi enam aga tulevikust, mis tekitab idealiseeritud, hiilgava minevikuga suure kontrasti. Tulevikust, kus inimese poliitilisi, majanduslikke, ühiskondlikke, kultuurilisi püüdlusi dikteerib keegi teine. Alandatud araablaste hoovil valitseb kõrb ja põud, aga külluslike künade ette pääsevad vaid mustad lambad. Rõhutud rahvastele, sealhulgas ida­eurooplastele, tekitab tuttav tunne hirmujudinaid.

Lootusetu alandus viib lootusetuseni ja kättemaksuiha tekkimiseni, mis võib anda hävitava löögi. Araabia riikides elab 100 miljonit parimas eas noormeest, kellel puudub haridus, et saada korralik töö, osta korter ja võtta naine.

Mis võiks olla ohtlikum? Loomulik, et alandustundega, mis on viinud meeleheiteni, kaasneb ülekuumenemise tunne. Aastasadadepikkuse allakäigu, osmanite ning eurooplaste ülemvõimu, puruvaeste ja ülirikaste klassivahe, korrumpeerunud hirmuvalitsejate ja äkiliste usufanaatikute keskele pigistatud rahvad kannatavad aegunud maailmakorra all, mis kipub lõpuks ometi koost lagunema.
Araabia kevad(palavik)

Hirmu ehitatud müüri on tekkimas mõrad. Eri uuringute kohaselt suhtusid egiptlased veel nädal tagasi tulevikku erilise ükskõiksusega. Enam mitte! Ja Ben Ali lahkumisega andis Tuneesia selge sõnumi autokraatidele ja korrumpeerunud aparatšikuile – kauaks teid ei ole, kui te just kähku uuendama ei kipu. Kui mugavalt istuvad oma tugitoolides praegu Liibüa, Jordaania, Süüria, Iraani, Alžeeria ja Araabia poolsaare võimud? Kas ei nihele Valgevene president Aleksandr Lukašenkagi oma sametisel kanapeel?

Tuneesia doominonupp langes vaid nädalaga. On see piisav, et nakatada nädalate, kuude või aastatega kogu islamimaailma? Egiptuse tulemusel on määratu efekt tänu tema ajaloolisele rollile araabia kultuuri ja intelligentsi pealinnana. Juba päev pärast Mubaraki tagasiastumist alustasid naabrid alžeerlased Egiptusest innustununa meeleavaldusi.

Varakult hakati rääkima «Araabia kevadest» meenutamaks Praha 1968. aasta sündmusi. Tuneesia kaasus ehk esmakordselt tänapäevases maailmas rahvaliku ülestõusu poolt kukutatud araabia riigipea on tõepoolest muljetavaldav.

Iraagi sõja ja Liibanoni võimuvõitluse puhul viidati korduvalt Ronald Reagani kuulsatele sõnadele Berliini müüri all: «Mr Gorbachev, tear down this wall!» Väsimatu vaprusega tsiteeritakse tuntud hüüdlauseid. Nicholas D. Kristof pealkirjastas oma New York Timesi kolumni loosungiga «Me oleme kõik egiptlased», meenutades hirmu, millega ühte poolt Euroopast hoiti teisest eemal.

Üks erakordselt silmapaistev teos, mis kujundas Ida-Euroopa üle tekkinud debatti, oli 1984. aastal prantsuse ajakirjas Le Débat ilmunud Milan Kundera essee «Röövitud lääs ehk Kesk-­Euroopa tragöödia». Nõukogude võimu poolt röövitud lääs oli lääne kõige idapoolsem verstapost, mis muutus klišeeks, iseloomustamaks kõiki ülekohtu all ja võõrast ikkest piinatud rahvaid. Suurepärane essee avaldati umbes 20 aastat tagasi.

Võime kindlad olla, et ka kõige elavama ettekujutuse juures ei oleks kirjanik toona ise osanud arvata, milliseks kujuneb Euroopa vaid kümmekond aastat hiljem, või ette kujutada võimalust, et tema «varastatud lääs» leiaks tee koju Lääne-Euroopa kõrvale, rääkimata toona utoopiana tundunud mõttest liituda kunagi Euroopa Liiduga. Praeguste sündmuste ilu peitub just teadmises, et miski ei jää eales samaks.

Vaid päev enne Tuneesia rahutuste puhkemist oli põhjust arvata, et «Araabia kevad» on vaid utoopiline unenägu. Aga taas kord ei lase demokraatianälg kõhul iseenesestmõistetavalt edasi koriseda.

Miks on oluline araablastele kaasa elada? Kuna revolutsioonid ei püsi paigal, need kas liiguvad edasi või tõmbuvad tagasi. Sarnast sündmustekeerist pole sealkandis nähtud Teise maailmasõja aegsest koloniaalvõimu varingust alates. Mis muidugi teeb mulle kui südametunnistusega ­eurooplasele vastuvõetamatuks Brüsselist läkitatud pressiteated, mis pajatavad osavõtmatult meie riigipeade lahkarvamustest Euroopa Liidu suhtumise kohta.

Kulunud sõnad

Kui meeleavaldused olid kestnud juba kümme päeva ja materdatud oli päris korralikult, ilmutas europoliitika häälekandja European Voice ehmatava kaanekirja – et «Euroopa loodab rahumeelsele üleminekule».

Veelgi kummalisem – ja üdini väär – oli kutsuda Tuneesia vägivallalaine lõpetuseks mõlemaid osapooli tagasihoidlikkusele, teades, et valitsuse julgeolekujõud saadeti rahumeelseid meeleavaldajaid maha tampima.
Brüssel jahvatas aga kulunud juttu samadest väärtustest, millel minema löödud Tuneesia riigipea Euroopa abirahaga üle 20 aasta julmalt trampis. Euroopal on kas suu vett täis või on ta oma avaldustes nõnda tõsiseltvõetamatu, et sõna «tõsine» kaasamine sellesse lausesse on lausa ülekohtune.

Inimese – kui lootusetu tahes – põrkumine sallimatu julmusega võib tihti ebaõnnestuda, ja elu läheb endistviisi edasi. Meil on omad kogemused: Ungari 1956, Praha 1968. Isegi Tiananmen 1989. Rahva, kodanikuühiskonna, meeleavaldajate jõul on piirid – oleme seda näinud praeguses Ukrainas, Valgevenes, Venemaal.

Kui käes on tõepoolest «Araabia kevad», siis julgustagem takka. Vastasel juhul juhtub see, mis langes osaks ­Euroopale pärast 1848. aasta revolutsioonisündmusi või Teist maailmasõda, kui oodata tuli terve põlvkonna jagu, et uued poliitilised ideed saaksid piisavalt küpseks. Põhja-Aafrikas on nad juba üleküpsenud.

Lootus on, vastupidiselt alandusele, usaldamine. Minevik annab põhjust loota, et vaid mõne nädala tagusest suurest Araabia utoopiast võib saada selle sajandi esimene suurim saavutus.