/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Tõde ja armastus alistavad valed ja vihkamise. Nii me vähemalt loodame. See Václav Haveli moto valgustas tänavuse Forum 2000 konverentsilava. Tšehhi (ja enne seda Tšehhoslovakkia) näitekirjanik-filosoof oleks saanud tänavu 80-aastaseks. Ajal, mil seisame silmitsi killustatuse ja populismiga kodus ning üha suuremate ohtudega välismaal, vajame humanismi ja moraalset selgust rohkem kui kunagi varem, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.
Lihtne on langeda pessimismi ning asuda hirmu külvama. Venemaal ja Hiinal õnnestub tõepoolest näidata vanu ja uusi demokraatiaid nõrga ja abituna. Jah, meie autoritaarsed vastased on julged ja otsustavad ning meie ei ole. Jah, Haveli sõnum tundub pisut kulunud. Kuidas «elada tões», kui maailma suurima demokraatia presidendivalimiste kampaanias kasutatakse poliitilise valuutana valesid, laimu ja lekkeid? Tänavuse Forum 2000 teema oli juhtimiskriis: kes võtab demokraatlikes riikides vastutuse meie endi tuleviku eest? Või laseme seda kujundada teistel?
Vastu ootusi tõstis avaetteaste kõigi tuju. Slovakkia president Andrej Kiska ei ole väljaspool oma riiki kuigi tuntud. Poliitiline uustulnuk, kes tunneb end inglise keeles kõhklevalt, on pidanud palju õppima 2014. aasta üllatusvõidu järel, mis paiskas segi Slovakkia semusidemetele toetuva poliitilise eliidi.
Usun, et me kuuleme härra Kiskast edaspidi rohkem ja see on vägagi tervitatav väljavaade. Ta alustas oma sõnavõttu kirjeldusega varem samal päeval aset leidnud kohtumisest dalai-laamaga. Ainuüksi see on tunnustust väärt. Tiibeti usujuht oli üks esimesi välismaa aukandjaid, kes president Haveli ametiajal Praha lossi kutsuti. Seejärel on Pekingi kommunistlike võimude halastamatu ja kättemaksuihast kantud surve hirmutanud Euroopa poliitikuid sedavõrd, et ametlikud kohtumised temaga on muutunud haruldaseks, toimuvad madalal tasemel või eraviisiliselt.
Härra Kiska andis sellele trendile julgelt tagasikäigu. Tema valitsus, millel on suur huvi kaubavahetuse vastu Hiinaga, on kahtlemata maruvihane. Ta näib imetlusväärsel kombel end sellest mitte häirida laskvat.
Pärast Tiibeti külalise kirjeldamist oma vaimse mentorina, kritiseeris Slovakkia president Visegrádi neliku (Tšehhi, Ungari, Poola, Slovakkia) riikide poliitilisi liidreid. Ta mõistis hukka ksenofoobia ja rassismi ning kirgi õhutavat retoorikat poliitikutelt, kes peaksid targemini tegutsema. Samuti taunis ta pessimismi, kutsus solidaarsusele ning moraalsetest väärtustest kinnipidamisele: lihtsad sõnad, aga harvad ja teretulnud praeguses rikutud õhkkonnas.
Kõigi, sealhulgas tema enda, üllatuseks kostitati härra Kiskat tormiliste kiiduavaldustega (mida juhtis Poola kirjanik ja endine dissident Adam Michnik). Tegemist oli esimese korraga, kui Forum 2000-l peetud kõne on põhjustanud sellise reaktsiooni. Üks minu slovakitarist sõbranna ütles, et ta ei ole iial tundnud sellist uhkust slovakiks olemise üle. Minu Tšehhi sõbrad olid samavõrd entusiastlikud ning seda mitte üksnes Kiska julgete ja tõele vastavate sõnade pärast, vaid ka seetõttu, et need on teravas kontrastis jämedate ja ebameeldivate märkustega, mis on viimastel aastatel Praha lossist tulnud.
Mõistagi ei suuda viie miljoni suuruse rahvaarvuga riigi poliitiku üks kõne iseenesest poliitilist ilmastikku muuta, küll aga näitab see, et ekskommunistlikku Euroopat kunagi kehastanud ideed – sallivus, seaduslikkus, mitmepoolsus ja avatus – ei ole surnud.
Ma ei väsi kunagi tähelepanu juhtimast sellele, et oleme oma vastastele positsioone loovutamas mitte seetõttu, et oleme nõrgad – 1939. aasta olukorda veel ei ole – vaid tahtejõuetuse tõttu. Me vajame liidreid, kes suudavad meid inspireerida tunnistama, et oleme silmitsi tõeliste vastastega ning meie ühiskonnad ja väärtused on väärt kaitsmist kodus ja välismaal. Lugupeetud härra Kiska, palun pidage rohkem kõnesid.