Üldiselt ei meeldi mulle kommenteerida teiste erakondade siseasju, aga teravad arengud Kesk- ja Reformierakonnas ületavad nende erakondade siseasjade läve, kirjutab Mihhail Lotman (IRL) oma blogis.
Mihhail Lotman: rinnetel muutustega – Kesk- ja Reformierakonna sisetülid ohustavad Eesti stabiilsust (3)
Viimased nädalad on toonud rohkesti olulisi, võiks isegi öelda, dramaatilisi arenguid nii lääne- kui idarindel, rääkimata siis meie sisepoliitikast. Üldiselt ei meeldi mulle kommenteerida teiste erakondade siseasju, teen seda vaid siis, kui nood võivad ohustada Eesti stabiilsust ja julgeolekut. Paraku on sellised sündmused leidnud aset. Teravad, kohati piinlikud arengud Kesk- ja Reformierakonnas ületavad nende erakondade siseasjade läve.
Keskerakond
Alustame Keskerakonnast. Võiks ju arvata, et mida halvem neile, seda parem Eestile. Umbes Hiina vanasõna stiilis: kui piisavalt kaua istuda jõe ääres, on võimalus näha, kuidas su vaenlase laip mööda ujub. Ja ma olen selle jõe ääres istunud juba piisavalt kaua. Kuid kõik asjad on omavahel seotud ja üldkontekstis ei ole mitte niivõrd ohtlik see, mis toimub Keskerakonna sees, kui need turbulentsid, mis toimuvad selle ümber. Nt ennatlikud ootused Keskerakonna lagunemise osas kaheks – eesti- ja venemeelsemaks erakonnaks. Juba tehakse prognoose järgmiste kohalike valimiste kohta, mil Keskerakonna võim saab Tallinnas kukutatud.
Reformierakond
See on see taust, millel peame hindama Reformierakonna sekeldusi. Ma ei taha siin süveneda vastastikustesse teravustesse ja arusaamatustesse, aga kui juhtivas valitsuskoalitsiooni erakonnas on nii suured pinged, et osa otsib mõistmist Keskerakonnast, siis ei ole asi hea. Miks, vt eelmist lõiku.