Bernard-Henri Lévy

FOTO: SCANPIX

Ah, vanamoeliste viha Bob Dylani Nobeli preemia väljakuulutamisel! Milline pahameeletorm akadeemialt – mitte rootslastelt, vaid maailma literatuurikirikult, kirjutab filosoof Bernard-Henri Lévy.

Kirjandusbürokraatide paanika on silmatorkav – nad on kinni oma veendumustes ja läbi imbunud väiklaste kalkulatsioonide, läbimõtlematute prognooside ja kavalate positsioonimuudatustega. Kas valik oli poliitiline või mitte? Miks ameeriklane? Miks mitte naine? Miks mitte mõni nähtava vähemuse hääl? Miks mitte keegi, kes on juba 20 aastat oodanud? Miks mitte see, kes on juba lootuse kaotanud?

Tossikeste jaoks võib see olla küll ebameeldiv, aga tõsi on see, et Nobeli kirjanduspreemia andmine autorile, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, pole palju üllatavam selle andmisest Dario Fole või Winston Churchillile, kellest kumbki eriti rohkem ei kirjutanud.

Siin on ka veel laiem tõde: anda preemia meie ühele viimasele populaarsele poeedile, kes on Rutebeufi, Villoni ja kõigi üksinduse ja hüljatuse laulikute kauge sugulane; auhinnata ballaade, mis on André Suarèsi väljendit Rimbaud' kohta kasutades olnud «hetkeks elus» nii paljudele 20. ja 21. sajandi inimestele, on palju loogilisem, kui tõmmata mütsist vähetuntud Rudolf Christoph Eucken, või valida Sully Prudhomme näiteks Tolstoi asemel.

Muidugi on vale vastata peenutsemisele omakorda peenutsemisega. Seistes aga vastu neile, kes on karjunud «See ei ole kirjandus! Lihtsalt ei ole!», tekib tahtmine astuda Francis Ponge' poolele, kes Lautréamonti tsiteerides defineeris poeedi (tema ütles küll proeet) rahvalauliku või trubaduurina, kes «asjade häält» väljendades on saanud «oma hõimu kõige kasulikumaks liikmeks». Kellele sobiks see definitsioon veel paremini, kui mitte laulude «Chimes of Freedom» ja «Long and Wasted Years» autorile, mis äratab ellu selle, mida kriitik Greil Marcus on nimetanud Ameerika kultuuri «nähtamatuks vabariigiks»?

Bob Dylan. Foto: Scanpix

FOTO: Chris Pizzello/AP

Lisaks tekib tahtmine võtta ka Mallarmé vaatenurk, kes utsitas meid enam-vähem samadel tingimustel «andma hõimu sõnadele puhtam tähendus». Taas, kes oleks parem sellest kollaažikunstnikust, sellest viidete ja intertekstuaalsuse kameeleonist, sellest lakoonilisest laulusõnade kirjutajast ja verbaalsest alkeemikust, kes on veetnud oma elu teiste ja iseenda sõnu uuesti luues, paljastades sellega päeva katsumuste tuha all oleva hõõguva söe ning muutes kullaks raadios kuuldud tina?

Või mõelge näiteks tuttavlikele erinevustele kirjameeste seas, kes kasutavad keelt tööriistana, ning kirjanike seas, kes selle siidiks ketravad. Kas Dylan mitte ei viidanud millelegi sarnasele, kui ta pärast aastatepikkust võitlust inimõiguste nimel, vastupanu Vietnami sõjale ja feministlikku revolutsiooni toetades pani oma ühele kõige ilusamale laulule pealkirjaks «I’m Not There»(Ma pole seal), justkui tähenduses, et ma pole enam siin, ma pole enam su teener, seega head aega ja hüvasti?

Tegelik küsimus kerkib aga mujal. Kõige tulemuslikum oleks võrrelda õunu õuntega ja laulu Blonde on Blonde autorit nendega, kes olid ja on jäänud tema olulisimateks ajastukaaslasteks.

Dylan on Kerouac, kes oskab laulda. Ta on Burroughs, kes tegi muusika biitnikute põlvkonna metsikute pidude ja alasti lõunasöökide (naked lunch) suurele paraadile. Ta on see, mida Allen Ginsberg ütles, kui kirjeldas oma šokki 1963. aastal esmakordselt lugu «A Hard Rain’s A-Gonna Fall» kuuldes – laul, mille kiiruses ja rõhuasetustes, rõhu järskudes muutustes ning sõnade ja kujutlusvõime südamesse viimises kajastub kogu ajastu parim kirjandus ning seda veel koos muusikaga!

Kas paneme seda Dylanile pahaks, süüdistame teda pattudes, et ta on pookinud bluusi, soul'i ja kantrimuusika rütmid piibli, William Blake’i ja Walt Whitmani külge? Miks peaksime keelama «Never Ending Tour'i» (Lõppematu Tuur) veteranile (üle kahe tuhande esinemise!) väärikust, mis kõhklemata lubati raamatu «Teel»(On the Road) autorile?

Ma arvan, et Louis Aragon oli see, kes ütles, et luuletuse seadmine muusikasse on nagu liikumine mustvalgelt värvilisele. Léo Ferré ja teiste muusikute lauludesse pandud luuletaja Aragon uskus, et laulmata luule on poolsurnud.

Paistab, et Dylan oli oma ajastul ainus, kes suutis täielikult kehastada musikaalsust, mis on suure luule jaoks vajalik ning iga poeeti kummitavaks teiseks hääleks, kuid mille harilikult saavad need, kes tema loomet ette loevad. Laulu võim on poeedi ülim salajane tõde ning mõned on läinud hulluks – sõna otseses mõttes traagiliselt hulluks –, püüdes pääseda puurist ja saada lauluks.

Rahvalaulik ja rapsood, poeetilis-muusikaline revolutsioon ühes mehes ja loomes. Mulle meeldib mõelda, et just tema jõud – kestev geniaalsus, mis jääb igavesti nooreks – oli see, mida Nobeli preemia komitee oma valikuga tunnustas.


Prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy on üks liikumise Nouveaux Philosophes (Uued Filosoofid) asutajatest. Ta on teravalt kritiseerinud marksismi ja sotsialistlike dogmasid. Tema teoste hulka kuulub näiteks «Left in Dark Times: A Stand Against the New Barbarism», kus ta leiab, et pärast kommunismi langemist pole lääs suutnud enam oma väärtustest kinni hoida.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org