Urmas Paet: Euroopa kaitseliit enne, kui on hilja

Urmas Paet PM stuudios. Foto: Postimees

On valdkondi, kus tagajärgedega tegelemine kahju korvata ei suuda – kaitse on üks nendest. NATO-l ja Euroopa Liidul on üheskoos Euroopa kaitsevõime tugevdamiseks tegevusvõimalusi küllaga, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet (Reformierakond), kes on määratud ELi kaitseliidu raportööriks.  

Euroopa julgeolekuolukord on läinud järjest hapramaks ning seda eeskätt ISISe ja teiste terrorirühmituste tegevuse, Venemaa agressiivse käitumise ning vägivalla ja ebastabiilsuse tõttu Euroopa naabruses. Euroopa riikide kaitsekoostöö on seni olnud tagasihoidlik. Loodetud on peamiselt NATO-le, kuigi kõik Euroopa Liidu riigid isegi ei kuulu NATOsse. Ka NATOs ei kesta lõpmatuseni see, et ligi kolmveerand kõigist kuludest katab USA üksi ning Euroopa veeretab vastutust oma turvalisuse eest peamiselt ameeriklastele.

NATO roll oli ja on tähtis ning jääb tähtsaks, kuid Euroopa peab ise palju rohkem panustama ning kasutama ära kõik võimalused turvalisuse ja kaitsevõime suurendamiseks, seda ka Euroopa Liidu kontekstis.

Euroopa Parlament valmistabki seepärast ette raportit Euroopa Liidu kaitsekoostöö tihendamise ehk ELi kaitseliidu (defence union) kohta. Ma olen nimetatud selle raportööriks. Raporti peamine eesmärk on näidata, kuidas saab Euroopa Liit teha senisest palju enam, et toetada ja täiendada NATOt. Alates ELi riikidele antavast soovitusest kulutada kaks protsenti SKTst kaitsekuludele kuni infrastruktuuri rahalise toetamise ja kaitseväe-Schengeni loomiseni.

Lissaboni leping annab ELi kaitsekoostööks oluliselt suuremad võimalused, kui seni on kasutatud – koostööd saab parandada praeguses õiguslikus raamis. Miks seda seni pole tehtud? Peamine põhjus on, et suurt vajadust pole justkui olnud, sest julgeolekupilt polnud varasematel aastatel oluliselt halvenenud. Nüüd on asjad teisiti. Alates eelmise sügise Pariisi terrorirünnakutest on ELis terrorioht hüppeliselt kasvanud ning enamiku ELi riikide kodanike meelest on just julgeolek see, millele ka EL peab palju rohkem kulutama. Süüria sõjale on viimasel paaril aastal lisandunud Vene sissetung Ukrainasse, kasvanud on ebastabiilsus Egiptuses ja Liibüas ning ka neist lõunasse jäävates riikides Aafrikas, riigipöördekatse Türgis, suurenenud pinged Iraani ja Saudi Araabia vahel jne.

Euroopa armeest pole praegu veel mõtet rääkida ja sellega kõhklejaid ehmatada – see on hetkel ebareaalne. Ka pole põhjust rääkida sellest, et tihedam ELi kaitsekoostöö justkui nõrgestaks NATOt. See lihtsalt pole nii, vaid on hoopis vastupidi: NATO on aastaid soovinud ELis näha partnerit, kes suudaks NATOt täiendada ja oma võimekusega toetada. Ei maksa unustada, et mitte kõik ELi riigid pole NATOs ning ka neid tuleb kaasata.