FOTO: Urmas Nemvalts

Üks osa kultuurirahvast on tulnud lagedale mõttega luua Eesti Kultuuri Koda, mille tähtsaim eesmärk peaks põhikirja järgi olema Eesti kultuuri sisemise jõu ja ühiskondliku kõnekuse hoidmine, kultuuri laiem väärtustamine, kultuurialase mõttevahetuse ja seadusandluse edendamine. 22. veebruaril asutatav koda oleks valdkonnaülene organisatsioon, nagu majanduses kaubandus-tööstuskoda.


Kahtlemata tuleb seda sündmust jälgida teravdatud tähelepanuga. Kui koda suudetakse luua laiapõhjalise ja usaldusväärsena, võib tegemist olla Eesti riigi tuleviku seisukohalt teretulnud ja vajaliku ettevõtmisega. Eestis rõhutatakse avalikes sõnavõttudes tihti meie riigi vundamendiks olevaid väärtusi, nagu parlamendi tähtsus, põhiõigused jne. Kultuur, millele meie väike riik täpselt niisamuti toetub ja mida märgib ka põhiseadus, unustatakse kahetsusväärselt tihti.

Kultuuri tähtsuse mõtestamine on mitmesugustel põhjustel jäänud tagaplaanile. Seetõttu polegi haruldased kurtmised, et kultuuri ei mõisteta või mõistetakse vääriti. Tõesti, miks ei võiks kultuurirahvas näiteks ise algatada valdkonda puudutavaid uuringuid, analüüse, arutelusid või anda üldisemaid poliitikasoovitusi à la inimarengu aruanne jne.

Teisalt on kultuurikoja loojad võtnud endale vastutuse. Kui kõnealuse koja loomisega peaks avalikku ruumi kanduma vaid sõnumeid, mis viitavad peaasjalikult kellegi isiklike ambitsioonide rahuldamisele, on sündinud jälle üks nõrgalt fokusseeritud jututuba, millest midagi ei sõltu ja mis seetõttu võiks sama hästi ka olemata olla.

Tõsi, seni avalikkuse ette jõudnud materjalid viitavad, et hea tahe midagi sisulist korda saata on eestvedajatel olemas. Õhulosse ei ehitata – kultuurikoja idee toetub kuu aja eest, 15. jaanuaril peetud mõttetalgutele, milles osales kümneid eri taustaga kultuuriinimesi ning kus töörühmades arutati läbi terve hulk kultuuriga seotud küsimusi.

Koja põhikirja avalikkuse ette jõudnud versioon rõhutab loodava organisatsiooni apoliitilisust. See ei tähenda loodetavasti, et sinna ei tohiks kuuluda teatri-, muusika-, arhitektuuri- või muu kunstitaustaga poliitikuid. Pigem vastupidi – Eestile oleks kasulik, kui kultuuris leitaks laiem ühiskondlik konsensus, nagu see on olemas näiteks riigikaitse küsimustes.

Üks kultuurikoja eestvedajaid Peeter Jalakas ütles paar nädalat tagasi Maalehe usutluses, et nii nagu majanduseta pole kultuuri, pole kultuurita majandust. Täpselt samamoodi võiks valdkonnaülese kultuurikoja üks sõnumeid põimuda kultuuri riikliku julgeolekuga. Ehk siis Eesti Vabariigi kestlikkusega kõige otsesemas mõttes.