Mastaabiefekti kadumisel iga üksiku apteegi majanduslik positsioon halveneb ja tekib väga tugev surve ravimite juurdehindluse tõstmiseks. Riigi poolt rangelt reguleeritud ravimite juurdehindlused on püsinud muutusteta üle 11 aasta. Väidan, et see on osutunud võimalikuks suuresti tänu mastaabiefektile.
Jah, ravimite keskmine hind on tõepoolest aastast aastasse kasvanud, kuid mitte paigal püsinud juurdehindluse arvelt, vaid uute, paremate ja kallimate ravimite turule jõudmise tõttu. Juurdehindluste tõus on aga otseselt seotud haigekassa ravimihüvitiste kulude suurenemisega. Isegi kui arvestada asjaolu, et apteegivõrk peaks muutuma efektiivsemaks läbi apteekide arvu optimeerimise, ei korva see täielikult killustumisest tekkivat kahju.
Kokkuvõttes omandipiirangu kehtestanud regulatsioon on sobimatu, ei arvesta patsientide vajadustega, kahjustab meie tervishoiusüsteemi ning apteekide jätkusuutlikkus väheneb ohtlikult. Apteekide arv eelkõige Eesti maapiirkondades langeb ja kasvavad esmatasandi tervishoiuteenuste kulud – just see, mida juhtuda ei tohiks.
Kuigi täna ollakse seisukohal, et eelmise aasta alguses võetud seadus on lahendanud varasema regulatsiooni kitsaskohad, on uut seadust kritiseerinud konkurentsiamet ja toonud välja kehtiva seadusandluse veelgi suuremad puudujäägid, mis ei aita elutervele konkurentsiolukorrale kuidagi kaasa.
Loodetavasti jõuab ka sotsiaalministeeriumis valmiv põhjalik analüüs järeldusele, et apteekide abikätt, mida nad nii patsientidele kui riigile ulatavad, ei maksa tagasi lükata. Olgu need siis keti- või proviisorapteegid, mis mõlemad ilusasti Eestisse ära mahuvad.