Haigekassa eelarve suurde puudujääki kukkumise järel hakati rutakalt otsima tulude suurendamise ja kulude vähendamise võimalusi. Lahenduste leidmine on sisuliselt lükatud tulevikku, kõige krooniks alustasid samast rahakotist palka saavad arstid hoiatusstreigiga, et juhtida tähelepanu riigi liigsele betoonilembusele, mis raviteenust osutavad arstid tagaplaanile jätab, kirjutab Tamro Balticsi juht Leon Jankelevitsh.
Mõistagi on haigekassa rahastamise tasakaalu viimiseks paratamatult vajalik nii ravikindlustuse kulude poole kui ka maksusüsteemi tulude poole ümberkorraldamine. Vähetähtis pole ei kulukohtade analüüs ega uute nutikate võimaluste kasutuselevõtt. Seejuures tuleb aga välistada olukord, kus niigi uppis tasakaalu senistest säästumeetmetest loobudes täiendavate kuludega koormatakse. Selgitan.
Tervishoiu korraldamise diskussioonist, mis haigekassa puudujäägiuudisest tuliselt alguse sai, on kõrvale jäänud esmase tervishoiu tasandi oluline osa – proviisorid ja apteegid. Sisuliselt on apteeker perearsti parem käsi, kes oskab nõustada lihtsamate tervisemurede korral ja muudab lühemaks arstide vastuvõttude järjekordi.
2012. aastal PricewaterhouseCoopersi tehtud uuringu kohaselt on apteekrite osutatud teenused vähendanud perearstivisiitide nõudlust aastas ligikaudu 1,2 miljoni visiidi võrra. Lisaks veel retseptiravimite väljakirjutamise vajadust ning isegi erakorralise meditsiiniosakanna ja eriarstide visiitide vajadust.
Keskmine Eesti apteeker on umbes 50-aastane, läheb lähima 15 aasta jooksul pensionile ja teda ei ole asendama tulemas mitte kedagi.
Analüüsi kokkuvõtte kohaselt hoiab riik tänu kõrge erialase kvalifikatsiooniga apteekrite tegevusele aastas kokku ligi 20 miljonit eurot, millest ligikaudu 16 miljonit on säästetud haigekassa raha ja neli miljonit patsientide raha. Nelja aastaga on see number pigem kasvanud.
See on oluline panus Eesti tervishoiusüsteemi, mida tuleb säilitada ja arendada, aga mitte vastupidi. Seadusega sätestatud äkilised meelemuutused ravimimüügi regulatsioonis võivad aga tähendada selle kokkuhoiukoha kadumist, mille tõttu puudujääk haigekassa eelarves suureneb veelgi. Praeguse seisuga peavad aastaks 2020 kõik apteegid kuuluma proviisoritele ning ligi pool kõigist Eestis tegutsevatest apteekidest tuleb nende senistel omanikel ära müüa. See tähendab üle 200 apteegi.
Karm tõde on, et nii suurele hulgale apteekidele ei ole ostjaid. Keskmine Eesti apteeker on umbes 50-aastane, läheb lähima 15 aasta jooksul pensionile ja teda ei ole asendama tulemas mitte kedagi. Täna on juba puudu hinnanguliselt 100–150 farmatseuti ja proviisorit. Lisaks peaks proviisorid alles hakkama ettevõtlust õppima ja kiirkorras uue olukorraga kohanduma.
Möödunud aastal kehtestatud omandipiirangud on ilma kahtlusteta apteegisektorit kõvasti raputamas ja seda mitte paremuse suunas, nagu armastavad näidata mõned aktiivsed eestkõnelejad, vaid apteekide jätkusuutlikkuse vähenemise suunas.
Ketiapteekidel on vaieldamatult rohkem ressurssi ja suurem võime toime tulla nii kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu värbamisega kui ka teiste probleemidega kui üksikul proviisoril, kes peab selle kõigega hakkama saama ühte kuni nelja apteeki pidades.
Riigil läks väga kaua aega, et mõista haldusreformi möödapääsmatust ning nüüd saadakse väga hästi aru, et mastaabiefekt on efektiivsuse saavutamiseks vajalik. See muudab omavalitsuste majandamise paremaks ja tugevamaks, jätkusuutlikumaks. Apteegiturul tegutseb riik aga täpselt vastupidises suunas – justkui ei peaks omavalitsusi mitte liitma, vaid jagama olemasolevad veel omakorda mitu korda väiksemateks.
Apteekide omandipiirangute regulatsioon, mis asutatavatele apteekidele kehtib juba täna, lõhub hästi toimiva ravimijaotuse, mille järel tekib killustumine ja kaob senine mastaabiefekt, mis aitab hoida ravimihindasid mõistlikul tasemel. Vähe on neid apteeke, mis üksinda hästi hakkama saavad, kuid need üksikud väärivad muidugi seda enam tunnustust. Paraku kõikjale sellist elujõudu ei jagu.
Mastaabiefekti kadumisel iga üksiku apteegi majanduslik positsioon halveneb ja tekib väga tugev surve ravimite juurdehindluse tõstmiseks. Riigi poolt rangelt reguleeritud ravimite juurdehindlused on püsinud muutusteta üle 11 aasta. Väidan, et see on osutunud võimalikuks suuresti tänu mastaabiefektile.
Jah, ravimite keskmine hind on tõepoolest aastast aastasse kasvanud, kuid mitte paigal püsinud juurdehindluse arvelt, vaid uute, paremate ja kallimate ravimite turule jõudmise tõttu. Juurdehindluste tõus on aga otseselt seotud haigekassa ravimihüvitiste kulude suurenemisega. Isegi kui arvestada asjaolu, et apteegivõrk peaks muutuma efektiivsemaks läbi apteekide arvu optimeerimise, ei korva see täielikult killustumisest tekkivat kahju.
Kokkuvõttes omandipiirangu kehtestanud regulatsioon on sobimatu, ei arvesta patsientide vajadustega, kahjustab meie tervishoiusüsteemi ning apteekide jätkusuutlikkus väheneb ohtlikult. Apteekide arv eelkõige Eesti maapiirkondades langeb ja kasvavad esmatasandi tervishoiuteenuste kulud – just see, mida juhtuda ei tohiks.
Kuigi täna ollakse seisukohal, et eelmise aasta alguses võetud seadus on lahendanud varasema regulatsiooni kitsaskohad, on uut seadust kritiseerinud konkurentsiamet ja toonud välja kehtiva seadusandluse veelgi suuremad puudujäägid, mis ei aita elutervele konkurentsiolukorrale kuidagi kaasa.
Loodetavasti jõuab ka sotsiaalministeeriumis valmiv põhjalik analüüs järeldusele, et apteekide abikätt, mida nad nii patsientidele kui riigile ulatavad, ei maksa tagasi lükata. Olgu need siis keti- või proviisorapteegid, mis mõlemad ilusasti Eestisse ära mahuvad.