Taavi Minnik: uue ida-lääne vastasseisu võidab lääs

Taavi Minnik. Foto: Erik Prozes

Viimased kaks nädalat on Vene meedias levinud ärevaid sõnumeid. Nii üleriigilised kui ka regionaalsed lehed kirjutavad ja telekanalid teevad süžeesid sõjaaja leivanormi kehtestamisest, pommivarjendite ehitamisest suurtes linnades, sõjaväeõppustest Venemaa läänepiiril. Lisaks tuli uudis, et võimud soovitavad riigiteenistujatel välismaal elavad sugulased ära tuua. Kõige selle taustaks on teravnenud suhted läänega. Vägisi võib tekkida tunne, et maailm on teel tagasi sinna, kus ta oli aastakümnete eest . Õnneks valmistutakse sõjaks siiski vaid idanaabri meedias.

Loomulikult on Venemaa juhtkonna retoorika muutunud järsemaks, kuid vähemalt nende käitumist Süüria kõnelustel ja plutooniumiultimaatumi seadmisel on viimasel kahel nädalal eelkõige motiveerinud kaks tegurit. Esiteks on see viimane süljelarakas välispoliitikas saamatu ja inertse Obama presidendiadministratsiooni näkku. Teiseks demonstreeritakse sellega oma riigi kodanikele, et tänapäeva Venemaa juhid on valmis tõstma panuseid.

Maailmas pole praegu teist riiki peale Venemaa, kus palavikuliselt parafraseeritaks Schicklgruberit: emba-kumba, kas Venemaa tõuseb maailmas üheks juhtivaks deržaavaks või kaob riigina üldse. Ja tavainimesed peavad loomulikult selle nimel valmis olema ohverdusteks. Eelkõige omaenda isiklikku heaolu ohverdamiseks.

Riiklik propagandamasin kutsub inimesi üles trotsima askeetlikke olusid, hallust ning igapäevaseid alandusi, mis on Vene elu lahutamatu reaalsus, kui oled sündinud siia ilma reisima platskaardiga, mitte eralennukis. Marx kirjutas kunagi, et ajalugu kordub kõigepealt tragöödia ja siis farsina. Tundub, et tänapäeva Venemaal kordab ta ennast farsina.

Riik pumpab maa seest merede kaupa naftat ja gaasi, ehitab uusi Iskander-Me, kuid samal ajal ei jätku ravimeid suhkruhaigetele, HIV-positiivsetele ja vähihaigetele. Kui vaadata Runetti ehk venekeelset internetiruumi, siis on seal viimase kahe aasta vältel õitsele löönud foorumid, kus nüüd juba kümned tuhanded venemaalased pakuvad sadade tuhandete eurode eest müügiks oma neeru. Seda loetelu võib jätkata. Kavalad vaenlased raja taga värisevad, kuid kus on saapad ja palitu?

Uue külma sõja peamiseks tandriks on muudetud meedia, ja kui vaadata Vene riigimeedia  transleeritavat narratiivi, siis ühel pool on õitsev ida ja teisel pool närbuv lääs. Kuid näiteks hiljuti lahkunud Iisraeli riigimees Shimon Peres on kirjeldanud üht oma jutuajamist Vladimir Putiniga, mille käigus Peres lausus, et Ameerika võidab uue vastasseisu hoolimata sellest, mida teeb Venemaa. «Miks?» küsis Putin. «Sest nemad on õnnelikud, aga teie mitte,» vastas Peres.