Viktor Turkin: arstide ringkaitsest, ametieetikast ning võltsingutest

Viktor Turkin Foto: Erakogu

Vandeadokvaat Viktor Turkin hoiatab Eesti meditsiinis leviva tendentsi eest: kohtutele ja teistelegi ametiasutustele esitatavad dokumendid on kohati muutunud kaubaks, mida saab soetada mõõduka tasu eest.

Puudujääkidest ravivigade tuvastamisel enam teeb muret lihtsus, millega on võimalik saada kõikvõimalikke meditsiinilisi tõendeid kohtutele ja muudele ametiasutustele esitamiseks. Turunõudluse tingimustes on lühikese aja jooksul meie riigis kerkinud igat liiki psühholoogide ja psühhiaatrite äriettevõtteid, kust võib suuremate probleemideta ja väikese tasu eest soetada «spetsialisti arvamusi» isikute kohta, keda arvamuse koostajad pole üldjuhul näinudki, lähematest uuringutest rääkimata.

Karistusõiguslikult on sellise tõendi või arvamuse andmist võimalik kvalifitseerida intellektuaalse võltsinguna, st dokumendina, mille on allkirjastanud küll selleks pädev isik, kuid mis sisuliselt koosneb ebaõigetest andmetest ehk teisisõnu võltsingutest. Niimoodi saadud psühholoogide-psühhiaatrite arvamusi üritatakse laialdaselt kasutada näiteks perekonnaõiguslikes (laste hooldusõiguse) kohtuasjades tõendamaks, et üks vanem on lapsele ohtlik või vähemasti ilma igasuguste vanemlike võimeteta.

Mul endal on tulnud pöörduda ühe Tallinnas äärmiselt halva kuulsuse omandanud psühholoogilis-psühhiaatrilise raviasutuse tegevuse asjus nii Eesti Arstide Liidu eetikakomisjoni kui ka sotsiaalministeeriumi juures tegutseva Terviseteenuse Kvaliteedi Hindamise Ekspertkomisjoni poole.

Esimene neist keeldus asja arutamast põhjendusel, et neil puuduvat vajalikud ressursid sedavõrd tõsise kaebuse uurimiseks, teisest tuli keerutav ning teemast täielikult mööda libisev vastus, et tagantjärele polevat neil võimalik tuvastada kõiki vajalikke asjaolusid (kuigi mõjuv asjakohane materjal oli kaebusele lisatud).

Mis sa siin ikka enam öelda oskad? Äriks muudetud meditsiiniteenuste vallas hakkab üha sagedamini juhtuma, et arst või psühholoog ei pea mingilgi määral veenduma oma kliendilt (patsiendilt) saadava teabe õigsuses ning kliendi soovitavaid seisukohti õigusvaidluses ollakse kohe valmis vormistama meditsiinilise või psühholoogise arvamusena.

Ning edasi hakkab paber oma elu elama ja rändab rõõmsalt kohtutoimikusse kui ilmselge ja ainuõige ekspertarvamus. Arvamuse koostaja üldjuhul ise kohtusse ei ilmu ja ega kohtud seda nii väga nõuagi.

Minu kunagisele sellekohasele küsimusele vastas aastaid tervishoiu järelevalvega tegelenud dr Peeter Mardna, et arst peaks eelduslikult oma patsiendi juttu uskuma. On ju ka advokatuuri eetikakoodeksis selge säte, et advokaat ei ole kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ega vastuta selle tõele vastavuse eest.

Siin on aga selge ja põhimõtteline erinevus. See, kui advokaat klienti kaitseb või esindab, ei ole iseseisev tõend kliendi süütuse või teatud õiguste olemasolu kohta. Kui aga arst esitab patsiendi soovil talle teist isikut kompromiteeriva sisuga arvamuse, ületab see lubamatult arsti kutsetöö ning ametieetika piiri.

Viimasel juhul on tegu olukorraga, kus arst vormistab patsiendi subjektiivse seisukoha raviasutuse blanketile ning tekitab niimoodi tõendi, millel mõnel juhul on olnud oluline kaal ka kohtumenetlustes. Näiteks esitab psühhiaater arvamuse, soovitades keelustada kõik kohtumised väikelapse ja lahus elava vanema vahel, kuna need mõjuvat lapse tervisele halvasti.