Pärtel-Peeter Pere: ooperimaja või mereäärne bensukas?

Pärtel-Peeter Pere Foto: Erakogu.

Kui Tallinn ehitab Reidi tee praegusel kujul, kaotab linn investeeringuid, tööjõudu ja turiste. Eesti pealinn ei suudaks ennast positsioneerida rahvusvahelisel turul hea elukeskkonnaga, vaid torkaks lähinaabritega võrreldes silma autokeskse, inimesi mitte arvestava linnaruumiga. Meil on vaja Reidi tänavat, mitte Reidi teed, kirjutab ettevõtja Pärtel-Peeter Pere.

Kui nüüd rääkida Tallinnast, siis tasuta ühistransport on üsna haruldane asi. Jätame majandusliku jätkusuutlikkuse hetkeks kõrvale. Miks pole see teinud Tallinna maailmas tuntud kaubamärgiks?

Simon Anholti järgi on edukaks kohabrändimiseks vaja strateegiat, ainest ja sümboolseid tegusid. Teisisõnu: 1) visiooni; 2) et midagi toimuks; 3) ägedaid videoid ja lugusid, mis maailmale meist räägivad. 

Tasuta ühistransport oleks sümboolne tegu, mis annab edasi Tallinna visiooni või väärtust, näiteks toosama «Tallinn hoolib». Miks pole aga Tallinn sellega mingit kuulsust saavutanud, peale põgusa artikli siin-seal? Sest puudu on terviklikust lähenemisest ja visioonist. Näiteks: jalgrattateed, lasteaiakohad, turvaline liiklemine, 8/80-reegel (linnaruumi sobilikkus ja turvalisus 8- ja 80- aastastele) ja mere kättesaadavus inimestele. Tervik oleks suurem kui osade summa ja lubaks rääkida millestki suuremast, pakkuda inimestele midagi konkurentsivõimelisemat, näiteks tõeliselt head, inimmõõtmega, hubast, kompaktset ja unikaalset elukeskkonda. 

Ometi tuleb ju peatänav ja Taavi Aas teatab, et käes on 21. sajand (EPL, 4.02.16). Tallinn nulliks kõikvõimaliku 21. sajandi linna omadused ja püüdlused Reidi tee kui okupatsiooniaegse mõtte elluviimisega. Veel kord: igasuguse peatänava positiivse mõju nullib pikas perspektiivis mere sulgemine Reidi teega. Praegune kosmeetiliste parandustega lahendus tõmbab meie merelinna staatusele kriipsu (mitte küsimärgi), ehitades Kadriorgu maantee. Linnahallist kuni Kadrioruni sulgevad mereranna aga Tallinna sadama laiutavad parklad, sama moodi nagu nõukogude ajal militaartsoon.

Selle vastu on avaldanud protesti nii eksperdid, arvamusliidrid, linnaplaneerijad, õppejõud, arhitektid, disainerid. Konstruktiivse kompromissina (!) on välja käidud lahendus, millele on saadud isegi Tallinna eri instantside toetus, kommunaalameti oma sealhulgas. Meil on isegi maailmatasemel ekspert, Harvardi ülikooli õppejõud Andres Sevtšuk, kes on kirjeldanud ammendavalt ja laiapõhjaliselt, milles probleem, kus peitub potentsiaal ja mida teha (PM 18.08.16). Reidi tee piirkonna potentsiaal on väga suur

Miks see kõik üldse tähtis on? Tuleme algusse tagasi. Küsimus ei ole roheluses. See on rahas. Helsingi ja Põhjala linnad teevad kõik, et olla nähtavad ja atraktiivsed mitte ainult maksusoodususte ja muu ettevõtlusökosüsteemiga, aga ka elukeskkonnaga. Põhjusel ja tagajärjel on seos ning järjekord, mõistagi. Elustiil on aga muutunud. Nagu on öelnud Charles Landry, valisid 15 aasta eest 80% inimesi töö- ja siis elukoha. Praegu eelistab 64% inimestest töötada neile meelepärases linnas. Nad saavad seda teha: valik on suur.

Kui tahame meelitada tippspetsialiste või ettevõtjaid, siis on muidugi vaja head ärikeskkonda. Helsingi, Stockholm, Tampere, Århus ja teised pingutavad aga naba paigast, et ka linna terviklik pakkumine oleks konkurentsivõimeline. Selles on asja uba, ühtlasi peitub siin raha.