Tuul Sepp

FOTO: Erakogu

Koostöö tegemist vaadeldakse enamasti kui midagi, millest kõik võidavad, mis on edasiviiv, arendav ning ühiskonda tugevdav. Mis on aga koostöö hind? Mis olukorras võib tugev omavaheline koostöö stabiilsust ohustavaks jõuks muutuda, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Paar nädalat tagasi kuulasin seminari, kus Oxfordi ülikooli evolutsiooniteooria professor Kevin Foster tutvustas oma teadustöö tulemusi mikroobide sotsiaalse evolutsiooni kohta. Ühiseluliste putukate (mesilased, sipelgad) uurijana alustanud teadlane oli sealt saadud kogemused ja teadmised koostöö tegemise kohta üle kandnud bakterimaailma uurimisse ning jõudnud intrigeerivate tulemusteni (vt. nt. 1, 2).

Mikroskoopiline tasand

Esiteks, kas bakterid üldse on võimelised omavahel koostööd tegema ning kui jah, kas koostööd tegevatel bakteritel läheb paremini või halvemini kui egoistlikel eeltuumsetel tegelastel? Koostöö on ju enamasti kulukas, teiste aitamisele kulutame ressursse, mida endalgi vaja läheks.

Evolutsioonibioloogia klassiku William Hamiltoni sõnastatud reegli (3) kohaselt tasub koostöö tegemine ära ainult siis, kui sellest võidavad sinu sugulased. Nagu ütles tuntud briti matemaatik ja evolutsioonibioloog John Haldane: «Annaksin rõõmuga oma elu kahe venna või kaheksa nõo eest.» Oma sugulaste eest hoolitsedes aitame kaasa ka meie endi geenide egoistlikule eesmärgile jääda ellu ja jõuda järgmistesse põlvkondadesse.

Bakterite puhul seisneb koostöö tegemine näiteks seedeensüümide eritamises ümbritsevasse keskkonda – kui toit rakuväliselt juba veidi töödeldud on, saavad kõik lähikonnas pesitsevad bakterid seda lihtsamini tarbida. Muidugi on selliste ensüümide tootmine veidi kulukas. Fosteri teoreetiliste (ja ka laboris järgi proovitud) mudelite kohaselt jäävad koostöötegijad konkurentsis peale vaid siis, kui nad on keskkonnas laiguti koos – nii aitavad nad üksteist, mitte egoiste, ning on sedasi koos tugevamad, arenevad ja paljunevad kiiresti ja võtavad populatsioonis varsti võimust. «Stronger together!» («Koos tugevamad!» - toim), nagu ütleks Hillary Clinton. Kui aga koostöötegija on ümbritsetud egoistidest, maksab ta ainult hinda ja kasu ei saa ning tema liin sureb varsti välja.

Mis aga juhtub koostöötegijatega, kui populatsiooni tabab mingi vapustus, mis «bakteriühiskonna» alustalad korralikult läbi raputab? Milline ühiskond on stabiilsem, kas koostöötegijatest või egoistidest koosnev? Koostöötegijad on omavahel seotud tugevate koostöösidemetega, seega tõmbavad nad halvas olukorras üksteist alla. «Kui meie põleme, põlete teie koos meiega!» oli Katniss Everdeeni sõjahüüd vaenlastele «Näljamängude» sarjas: tuleb välja, et see kehtib pigem koostööpartnerite kui vastaste korral. Egoistid on aga üksteisest sõltumatud ning ühe hukk teist ei mõjuta. Igaüks püüab omaette toime tulla, mõned küll kaovad, kuid suuremas osas jääb kooslus püsima.

Mõtleme nüüd meie jaoks olulisima bakterikoosluse peale – meie soolestiku mikrofloora, meie seedeelundkonnas elavate bakteriliikidele. Mikrobioomi tähtsust on viimase aja uuringud üha enam esile tooma hakanud – see ei mõjuta mitte ainult meie seedimist, vaid ka vastupanuvõimet haigustele ning isegi vaimseid võimeid, isikuomadusi ning laste arengut. Kas me tahaksime, et meie sees elavad bakterid omavahel koostööd teeksid või mitte? Õige vastus on, et ei taha (4).

Eduka koostöö korral võtaksid mõned bakteriliigid kiiresti võimust, kaoks meie mikrofloora mitmekesisus, ning igasugused suuremad raputused lõhuksid hoobilt peene tasakaalu, mis meie sisemist mikroobikooslust iseloomustab. Me vajame stabiilsust, kuid koostöö tegemine seda ei soodusta. Stabiilne bakterikooslus koosneb egoistidest. Seega tuleb loota, et koostöökalduvusega bakterid meie kõhus üksteisest võimalikult lahus püsiksid.

Makroskoopiline tasand

Seminaris kuuldud ideed viisid mu mõtted bakterimaailmast tagasi makroskoopiliste organismide juurde. Mõned huvitavad paralleelid. Inimesed on teadaolevalt ühed kõige osavamad koostöötegijad looduses, kui välja arvata needsamad artikli alguses mainitud ühiselulised putukad. Oskus teha koostööd ja tööjaotus on meid toonud kaugele meie liigi looduslikust sünnikodust, Aafrika savannidest. Meie kollektiivne mõistus ületab kaugelt iga indiviidi teadmised ja oskused. Ma ei pea teadma, kuidas arvutit ehitada, juustu valmistada või riideid õmmelda, ometi saan kõiki neid mugavusi nautida.

Mida tähendab aga inimeste hea koostööoskus looduskeskkonna stabiilsusele? Mitte midagi head. Üks osav koostööd tegev liik domineerib Maa kooslusi, lükates kogu looduse stabiilsest tasakaalust välja, põhjustades paljude liikide väljasuremist ning elupaikade hävimist. Inimeste heaolu arvestades tuleb loota, et ükski teine liik sellist koostöövõimet evolutsiooni käigus ei omanda.

Samamoodi tähendavad inimliigi sisesed tugevad koostöösidemed seda, et suurema katastroofi korral oleme ühiselt veel rohkem hädas, kui igaüks omaette oleks olnud – me ei tea, kuidas leida endale toitu, hoida ennast soojas, ennast kaitsta või taasluua mugavused, mida me praegu naudime. Arenenud Lääne ühiskonna selline haavatavus on seotud just sõltuvusega koostööst (5).

Koostöö stabiilsust ohustavat hinda tajume ka majanduslikult. Euroopa Liit põhineb tugevatel koostöösidemetel liikmesriikide vahel. Selle tulemusena oleme heas majandusolukorras kõik tugevamad, areneme kiiremini ning suudame edukalt konkureerida väljaspool koostöötegijate gruppi asuvate konkurentidega. Mis aga juhtub rasketel aegadel? Koostöösidemed muutuvad ahelateks, mis ühe partneri langedes tõmbavad kaasa ka teised. Kahjuks ei ole koostöösidemed midagi sellist, mida saaks toimivana hoida vaid heades oludes ja raskete aegade tulles kergesti läbi lõigata.

Ebastabiilsus rasketes oludes on koostööst saadava kasu hind, ja seda nii bakterikooslustes meie soolestikus kui ka superorganismide, riikide tasemel. See ei tähenda, et koostööd teha ei tohiks – kahtlemata on see üks edukuse võti. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et nagu kõigel muul, on ka koostööl oma hind. Ja selle hinna maksmisest ei pääse ei mikroskoopilised bakterid ega ka võimsad riigid.


Viited:

(1) Foster KR. 2005. Hamiltonian medicine: why the social lives of pathogens matter. Science 308: 1269-127

(2) Rakoff-Nahoum S, Foster KR, Comstock L. 2016. The evolution of cooperation within the gut microbiota. Nature 533: 255–259

(3) Hamilton, W. D. 1964. The Genetic Evolution of Social Behaviour. Journal of Theorethical Biology 7: 1-16.

(4) Coyte KZ, Schluter J, Foster KR. 2015. The ecology of the microbiome: networks, competition, and stability. Science 350: 663-666.

(5) Päärt. 2015. Kaido Kama ellujäämisõpetus. http://ekspress.delfi.ee/intervjuu/kaido-kama-ellujaamisopetus?id=72333675


Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamisteks uurimisvaldkondadeks on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.