FOTO: Toomas Huik

Kui haldusreformi seadus on jõudnud riigikohtusse, siis on ühisjoonte otsimine õigustatud. Tavamõistuses kerkib esiplaanile seaduse koostajate süülisus kohtuasjas, aga seda me veel ei tea, sest ega riigikohus ise ka ei tea – peavad asja uurima ja kaaluma vähemasti kolm kuud, nagu kuulda oli. Süü võib langeda ka hagejate kaela, aga kõige tõenäosem lahendus on, et süüdlasi ei otsita ega ka leita. Niisiis jätame süüdlase otsimise, kirjutab riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu.

Läheme edasi.  Paragrahv 3 haldusreformi seaduses: «Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama (…) kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid (…) juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku.» Paragrahv 61 karistusseadustikus: «(…) vangistuse alammäär on vähemalt viis aastat.» Samas paragrahv 77 (1): «Eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat.»

Mis on toodud näidete alusel ühist seadustes? Ühine on kategoorilisus ja punktuaalsus numeraalsetes määratlustes, mis on asjakohased karistusseadustikus, kuid mõttetud ja isegi lubamatud sotsiaalsete protsesside puhul. Viimaste hulka kuulub elanike arv omavalitsustes, mis on ju pidevas muutumises. Haldusreformi seadus isegi ületab karistusseadustikku – murdejoon antakse ühe inimese täpsusega.

Detailne numeraalne fikseering on õigustatud ühes seaduses ja otse naeruväärne teises. Ülearuse täpsuse tagaajamisel astusid seadusetegijad samasse ämbrisse kui kuulsa satiiriku Mihhail Zoštšenko kangelased. Nemad kehtestasid Kesk-Volgamaa sidevalitsuses praaginormid korrespondentsi jaoks ehk trahvimäärad kirjade kaotsiminekul. Nende järgi lubatakse karistamatult kaotada kaksteist protsenti lihtkirjadest, kuus protsenti tähitud kirjadest jne. Miinimumkao kriteerium telegrammidel oli alates neli protsenti. Zoštšenko kiitis tegijaid: «Mitte kolm ega viis. Vaid neli. Misike peensus, kas märkasite?»

Zoštšenko stiilis võiks küsida – miks mitte kriteeriumiks pole 5001? Või 4999?

Bioloogiliste ja sotsiaalsete protsesside kirjeldamisel tuleb arvestada näitajate paratamatu hälbimisega. Näiteks erütrotsüütide ja leukotsüütide hulk. Kolmekümnendatel aastatel oli Harjumaa 12 arstijaoskonnas keskmiselt 7000 elanikku, suurimas 14 700 ja vähimas 4200. Kuidagi ei kõlba omavalitsusüksuse miinimumsuurus 5000 elanikku. Zoštšenko stiilis võiks küsida – miks mitte kriteeriumiks pole 5001? Või 4999? Isegi kui 5000 oleks sõnastatud «viis tuhat», oleks see veidi vähem silma torganud ja mõista andnud võimalikke kõrvalekaldeid.

Seaduses lubatud erandid ei korva nimetatud puudujääki. Valdades on nüüd kõik pandud tiirlema ümber 5000. Seda kiirendab piitsa ja prääniku rakendamine valitsuse poolt, mis sahkerdamine üksisiku puhul vajaks karistusseadustiku abi. Lõputud läbirääkimised on halvanud tavalise elurütmi. Kiites Märjamaa suurvalda, ei märgata elu hääbumist perifeersel Lauknal.

80 protsendil Eesti omavalitsustest on elanikke täna vähem kui 5000. Kas kõik need ei tule omadega toime? Sauga vallas on veidi üle nelja tuhande elaniku ja seal on kõik olemas. Miks on vaja sundida Saugat kellegagi ühinema?! Kas sellepärast, et omavalitsusüksusi on kergem «juhtida» ehk allutada, kui nad on omavahel tülli aetud?

Kust sai alguse saatuslik miinimumsuurus 5000? Kontseptsioon ütleb, et minimaalne elanike arv 5000 on eri ekspertide hinnangul vähim, mille juures (arvestades ka rahvastiku prognoosile tuginevaid demograafilisi muutusi) on võimalik KOVil tänaste seadustega kohustuslike teenuste korraldamist efektiivselt ja pikaaegse stabiilse kvaliteediga täita ning tegeleda omavalitsuse arendamisega.

On see ekspertide soovunelm või ekspertide uuringutele tuginev teadmine? Paistab, et pigem soovunelm, sest miks nad ei soovitanud kasutada kriteeriumide kompleksi (näiteks asukoht, senine edukus, demograafiline struktuur, tulubaas jt), vaid mindi kõige lihtsamat ja ohtlikumat teed – 5000 elanikku. Või mõjutati eksperte ka nii tuttava piitsa ja präänikuga? Paraku läksid kaasa ka riigikogu targemad pead. Arnold Toynbee ütleb: «Inimkond vajab ühtsust, kuid valdava ühtsuse sees võib ka endale lubada natuke varieeruvust, ja tema kultuur on seeläbi rikkam.»

Advokaadibüroo Varul 8.08.2016: «Haldusreformi seaduse paragrahvis 3 ette nähtud omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteerium (5000 elanikku) on vastuolus põhiseaduse paragrahvidest 154 ja 158 tuleneva KOVi õigussubjektsuse garantiiga.»

Eks Riigikohus otsustab, kas on või ei ole vastuolus põhiseadusega. Aga juba täna saab öelda, et miinimumsuurus 5000 elanikku on vastuolus loodusseadustega. Aktuaalseks jääb Toompea Haridusseminaris 2010. aastal käsitletud oskuspädevuse pilootuuringu esimene järeldus: haridus- ja võimuinstitutsioonide oskuspädevus komplitseeritud probleemide lahendamisel on madal või puudub üldse. Kogu kriitilises ja tõenduspõhises ilus saab seda lugeda koos tuttavate kangelaste nimedega äsjailmunud raamatus «Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist», mille võrguversioon on saadaval Digaris.