«Me oleksime pidanud minema kuhugi mujale,» lausus Liina, kui tõusime Bulgaarias oma tõrkuval rendiautol mäkke, hüpeldes vannisügavustes teeaukudes. Oli 1999. aasta kevad ja me olime asunud reisile, et külastada mõningaid mu Sofias elavaid ameeriklastest sõpru.
Me rentisime auto ja sõitsime mõneks päevaks mägedesse suusatama. «Äkki annad järgmine kord raha minu kätte ja lased mul reisi planeerida?» tegi Liina ettepaneku. «Me oleksime võinud minna poole selle eest Šveitsi suusatama.»
Bulgaarlased olid küll kenad inimesed, aga nende suusakuurordid jätsid omajagu soovida. Teed mägedesse nägid välja, nagu oleks Luftwaffe neid äsja pommitanud, pakutav suusavarustus oli paarkümmend aastat vana ja liftimehed kauplesid piletihinna üle hullemini kui vaibakaupmehed. Liinal oli mõistagi õigus – see Bulgaaria suusakuurort oli tõepoolest sitt mis sitt –, aga kas ta pidi seda mulle nina alla hõõruma?
Liina usub, et alati on kõige parem tõde välja öelda, et külm ja julm avameelsus on parim. Tema sõnul on see eestlastele omane. Ma usun samuti aususse, aga ma ei usu, et alati peaks tingimata välja ütlema esimese asja, mis pähe tuleb.
Tollal, kui lilled olid Eestis veel tõepoolest taskukohased, kinkisin ma Liinale sageli kimbu roose ilma vähegi erilisema põhjuseta. Võib-olla mulle lihtsalt meeldis lilli osta. Toona oma teeninduskultuuri poolest kurikuulsal maal oli lausa nauding roose välja valida (kuigi need paistsid kõik mulle ühesugused) ning vahetada memmeliku olemisega müüjaga armastusväärsusi.
Et nüüd tuuakse lilli Hollandist, ei saa ma neid enam nii sageli lubada, aga alles eelmisel nädalal ostsin Liinale roose. «Kümme aastat abielus,» sõnas ta, kui nägin tema näol pettumust, «ja sa ei tea ikka, et mulle ei meeldi kollased roosid.»
Tegelikult ma teadsin küll, et üks värv talle ei meeldi, aga lillepoes ringi vaadates ei tulnud mulle meelde, milline täpselt. Ma teadsin, et talle meeldivad rohelised roosid, need, mis on peaaegu päris rohelised. Aga ei saa ju ometi iga kord naisele üht ja sama värvi roose osta? Ja mulle meeldivad kollased. Mulle meeldivad kollased roosid kohe väga.
Möödunud nädalal, kui olin lõpetanud tööpäeva Helsingis, astusin teel laevale läbi turult. Mulle meeldib suitsutatud mägihõrnas, mida nad müüvad, aga eelkõige meeldib mulle turu euroopalik hõng. Valisin kala välja ja siis palusin kaasatulnud soomlasel välja valida paar teesorti, mida Eestis saada ei ole. Tema valikuks olid Mustikka Musta Lehtitee ja Keisarin Morsian.
Koju jõudes ei paistnud Liina nende üle rohkem rõõmustavat kui tee üle, mida ta võib Selverist hankida.
«Kas need pole head?»
«Oh ei, need on head küll.»
Kas ta ei oleks võinud kas või kordki teeselda?
Nojah, ega ei oleks võinud küll. Ta ei suuda lihtsalt teeselda. See on eestlastele omane, kinnitab ta, siinsed inimesed lihtsalt on sellised. Kas tõesti? Või neil puudub lihtsalt filter aju ja suu vahel?
Heaks näiteks on meie sõber Kristina, kes võib tulla külla ja öelda midagi sellist: «Sul on uus soeng, kas sa tahtsidki sellist?»
Või mõnda mitte just väga suurde majja astudes: «Oh, see on nii imetore tilluke maja.»
Või heale sõbrale tolle rõivaste kohta: «See sinine kleit seal kapis, kas ma võiksin selle endale saada või kavatsed sa millalgi alla võtta?»
Kui mul on Liinaga (või Eestiga?) erimeelsusi, siis just selles osas, et otsekohesus on positiivne iseloomujoon. Ma olen arvamusel, et mõnikord on märksa etem valetada.
Liina andis mulle kord linased püksid, mis tema arvates pidanuks mu välimuse etemaks muutma. Proovisin neid jalga, aga need olid kohutavalt ebamugavad. Need olid küll õiges suuruses, aga mõeldud rohkem piitspeenele inimesele. Need pigistasid tagumiku koha pealt ja ettepoole tekkis kühm nagu mõnel Chippendalesi tantsijal. Rihma jaoks aasu polnud, kõik käis ainult nööriga.
Taskud olid liiga väikesed, et mahutada midagi peale üheainsa võtme, ning püksid ise nii läbipaistvad, et aluspesugi oli näha. Kuhu ma Liina arvates pidanuksin nendega minema?
Ma ütlesin, et püksid on väga lahedad, sest teadsin, et ta oli need ise väga hoolikalt välja valinud. Tõenäoliselt olid need Eestis tõeline moeröögatus, kuigi mulle ei meeldi just kuigivõrd Eesti mood – või õigemini mood üldse.
Ma tean, et Liina tunneb iga kord südames valusat torget, kui ta avab kapiukse ja näeb, et püksid ripuvad endiselt seal. Sest nii nagu mina seda esitasin, need püksid meeldivad mulle väga, ma ainult ootan õiget juhust, et neid kanda. Näiteks kui minust saab anorektik. Või kui me kolime kuhugi Aafrikasse, kus aluspesu olekski liiga palav kanda.
Võib-olla on meie erinevuse taga lihtsalt ida ja lääne vältimatu konflikt. Võib-olla on Liinal õigus, et maailm oleks palju parem, kui me kõik oleksime lihtsalt ausad. Või siis on minul õigus, et tõde on nagunii nii selge, et me võime ka endale viisakusemaski ette tõmmata.
Kellel ka õigus poleks, pelgab Liina, et kui see kirjatükk avaldatakse, hakkab terve hulk naisi ihkama mind päästa Kuri-Liina käest.
Ma pean ütlema, et ma armastan oma Liinat väga-väga ning kui temalt võtta ära otsekohesus, ei oleks ta üldse enam endine. Lõppude lõpuks, mõni asi, mida ma talle annan, talle ka meeldib. See Star Treki käistega sviiter, mille ma Riiast tõin. Üks mu saadetud e-kiri, mis talle meeldis. Talle on meeldinud ka mõned minu kolumnid.
Loomulikult ma ei hakkaks kurtma, kui naised tahavad mind päästa või haletsusega üle külvata. Meie maailmas tuleb vahetevahel vastu võtta, mida antakse, olgu see siis petlik ja teeseldud kiitus või pealiskaudne ja üürike haletsus. Milleks ükspuha kumma puhul nina püsti ajada?
Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!