Tarmo Pikner

FOTO: Erik Prozes

Jüri Ratasel on kombeks anda korduma kippuvatele küsimustele korduma kippuvaid vastuseid, lausudes, et keskerakond on ühtne ja eri leere pole. No mille pagana pärast siis keskparteilastele küll esimehe vahetust vaja on, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Nobeli preemiate jagamise aegu on igati paslik tegevus otsida vanade sumerite seast välja üks inimene – kes see Uruki linnakodanik ikkagi oli, kes leiutas ratta? Leiutajat ennast ei saa muidugi Nobeli auhinna laureaadiks enam esitada, kuid ratta leiutaja kindlakstegija võiks küll Nobeli preemia saada – ratas on ikkagi inimajaloo enim kasutatav element (nüüd juba nutitelefoni järel teine).

Otsinguid on alustanud kõige aktiivsemalt keskerakond ja see on ka tulemusele kõige lähemale jõudnud. Leiutati, et kapist tuleb võtta taaskasutusse Ratas ja panna uuesti Savisaare vastu kandideerima. Partei poolt vaadatuna oli arvestus selline, et viis aastat tagasi puudu jäänud 282 häält on tänaseks kokku kogutud – just nii palju hääli sai Savisaar 2011. aastal partei esimeheks tagasivalituna rohkem.

Teistes parteides plaksutatakse käsi ja jälgitakse õhinaga – saab näha, kas lõpuks tehaksegi igiliikur Edgar Savisaarele ära. Ja kui tõepoolest juhtub juhtumatu ja keskerakond saab uue juhi, haarab otsekohe riigikogulasi mängulust. Hakatakse juba ei tea mitmendat korda 101 häält uuesti üle lugema ja koalitsioonimänge mängima, et veenduda – jah, matemaatika reeglid kehtivad kahjuks ka Toompeal.

Edgar Savisaar. Foto:

FOTO: Erik Prozes

Kiibitsejail tekib aga rida kiuslikke küsimusi. Kas Savisaare pensionile saatmisest piisab tantsuparketile naasmiseks? Kas tantsusammud pole üheksa aastaga mitte ununenud? Reformierakonna juht Taavi Rõivas on sellise muudatuse juba ette mittepiisavaks tituleerinud, oodates keskerakonnas põhimõttelisi muutusi. Kas on võimalik teisiti mõtlema panna Yana Toomi või Mihhail Kõlvartit? Ainuke teadaolev (parteisse jäänud) ümbersündinud keskerakondlane on Jaanus Karilaid – endisest andunud savisaarlasest sai aasta jooksul ootamatult simsonlane.

Politoloogia õppetunnid

Pool muna on käes. Arvestades, et alles hiljaaegu oli vaid tühi munakoor, on see suur saavutus. Lisaks riigikogu fraktsioonile ja juhatusele vallutasid teisitimõtlejad ka volikogu. Kersti Sarapuu sai, mis tahtis – hakkab juhtima keskerakonna volikogu koosolekuid. Viimane Savisaare seisev tugipost Kalev Kallo vahetati välja.

Savisaar läks volikogusse oma nimekirjaga ja hävis – Peeter Ernits jäi volikogu esimehe valimisel teiseks ning kuna teine koht ei maksa keskerakonnas midagi, siis lõi ta ühtlasi partei lõhki. Kogu üritus leidis aset igati sobivalt rahvusvahelisel käte pesemise päeval (küll ikka mõeldakse lollusi välja!).

Jäänud on kongress ja esimehe koht. Kuid koera saba ongi tavaliselt kõige raskem ületada. Ei pea olema politoloogiks õppinu, et mõista mõistlikku – Mailis Reps oleks positiivse presidendiralli (palju ei puudunud, et oleksime uuesti saanud pool läti presidendipaari) laineharjal surfanud ilusti partei esimehe toolile. Pealegi oleks nüüd Repsi kord partei esimehe kohta püüda, Ratas ja Simson (55 puuduvhäält eelmisel aastal) on seda juba tulutult üritanud.

Mailis Reps. Foto:

FOTO: Mihkel Maripuu

Isegi kui Ratas viie häälega võidab Savisaart, ei too see kaasa muutusi, mida võimurid täna ootaksid. Oodatakse Keskerakonna põhjalikku raputamist, millega alustasid Simson ja Reps (õieti jätkasid kunagist Seppiku–Laaneti tööd teise taktikaga, seestpoolt õõnestades). Naistandem Repsimson tegi suure töö ära ning nüüd läheb Jüri Ratas vilju noppima. See pole ju džentelmenlik tegu. Sel ajal, kui Simson ja Reps mööbeldasid keskerakonna kontoris ja tolmutasid hallitanud partei arhiivi, istus Ratas vait kui sukk ja nuias spiikrihaamriga.

Üleüldse on Jüri Ratas pärast 2011. aasta parteiesimehe valimisi pidanud murust madalamat profiili. Kui ta riigikogus haamriga juhuslikult pildi peale ei jääks, ei teakski temast üldse midagi. Korra püüti Ratast veel pildile veeretada – siis, kui käis olümpiakomitee tuulutamine, kuid ka sellel üritusel oli ta pigem kahvatu vari.

Samas ega Savisaargi maga, ta on asunud ehitama enda ümber aegsasti märtri oreooli: «teil on kaks jalga, mul ainult üks.» Seegi on ratastoolis. Savisaar presenteerib end, nagu inimkonna kaitsjat, aheldatud Prometheust – kõik nokivad tema maksa, prokuröridest kuni parteikaaslastest reeturiteni. See peaks tooma vähemalt härdameelsemate parteilaste hääled koju. Ahjaa, õe-venna Lenkide hääled muidugi lisaks.

Mitu Keskerakonda meil ikkagi on?

Jüri Ratasel on kombeks anda korduma kippuvatele küsimustele, korduma kippuvaid vastuseid, väites naiivselt: keskerakond on ühtne ja eri leere pole. No, kuulge, keskparteilased: milleks teile küll esimehe vahetust vaja on - palun väga, astuge siis ühtselt edasi!

Samal ajal võimutsevad meedias pealkirjad Keskerakonna sisevõitluse kohta. Savisaar lausus: «Minuga võideldakse nii, nagu mul oleks vähemalt kaks tervet jalga all.» Toom ütles: «Ma veel võitlen. Sõda käib, nii et laibad järel.» Aga Ratas pole sellest nagu midagi kuulnud – kõik on ühtsed! Kas need inimesed on ikka päris kindlad, et räägivad ühest ja samast erakonnast?

Jüri Ratas ja Kadri Simson. Foto:

FOTO: Liis Treimann

Teisalt on Keskerakond nii hoogu täis läinud, et valitakse ühes paketis ühtlasi ka Reformierakonnale uut liidrit. Ratas ei saanud kuidagi välja ütlemata jätta, et mitu tähtsat võimuparteilast on arutanud uutmoodi koalitsiooni moodustamist, kus osaleksid need reformierakondlased, kes pole parajasti võimupirukale ligi pääsenud. Politoloogid vaataksid siinkohal hommikuudust maastikku ja jutustaksid tõsiste nägudega, et selline avaldus on mõeldud kongressihäälte püüdmiseks – kui annate hääle Ratasele, pääseb keskpartei lõpuks valitsema.

Kiibitsejana kaldun siiski arvama, et tegemist on hoopiski järjekordse lapsusega. Riiki saab juhtida ja rahvast valitseda, kui räägitakse ausalt, kuidas olukord on, mida ja kuidas kavatsetakse teha ja siis võetakse ette ning seda ka tehakse. Nii lihtne see ongi. Selleks, jõudu, RSR!


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».