Andres Ammas

FOTO: Internet

Kui õpetajate palka kasvatatakse nii vähe, nagu riigieelarve eelnõus kirjas, siis pole võimalik täita valitsuse enda lubadust, et 2019. aastaks tõuseb õpetajate palk 120 protsendini riigi keskmisest, kirjutab riigikogu liige Andres Ammas (Vabaerakond).

Uudiseid lugedes jäi silma CV Keskuse tööpakkumiste reklaam. Koduabiline Saksamaal saab tööd palgaga 1200–1400 eurot, ostujuht-müügijuht 1500, imikukaupade meditsiiniline esindaja alates 1500, programmi Leader projektijuht 1000–1400, kokk alates 1400 eurost, taksojuht 1000–1500 jne. Ja samas kuulutuses: programmi «Noored kooli» kaudu saab õpetajaks palgaga kuni 1100 eurot kuus. Mind kui endist õpetajat ja koolijuhti teeb selline kuulutus kurvaks.

2017. aasta riigieelarve eelnõu seletuskiri lubab õpetajatele palgatõusu kolm protsenti, minister intervjuus Postimehele siiski 4,6 protsenti. Vaja oleks tõsta vähemalt kümme protsenti, et valitsuse lubadus maksta 2019. aastal õpetajatele palka 120 protsenti riigi keskmisest saaks teoks. 

Kui õpetajate palk tõuseb tuleval aastal nii vähe, nagu praegu näib, kaugeneb see riigi keskmisest veelgi. Pealekauba pole «keskmine palk» parim mõõdupuu, sest selle ajavad suuremaks õpetajad, kes teevad normist hoopis rohkem töötunde – ikka oma tervise ja pere arvel. Tegelikult peaks seadma eesmärgiks, et mitte keskmine, vaid miinimumpalk oleks 120 protsenti riigi keskmisest (tänavu 84 protsenti).

Haridus- ja teadusminister Maris Lauri ütles ETV «Foorumis» ausalt välja: me (valitsus) ei arvanud, et keskmine palk Eestis nii kiiresti tõuseb – tulevaks aastaks ennustab rahandusministeerium 5,5-protsendilist palgakasvu. Nii et Eestis valitsev tööjõu puudus ja sellega kaasnev palgasurve olid meie valitsusele üllatus? Mage lugu.

Meeldetuletuseks: Eesti õpetaja on magistriharidusega spetsialist. Kas keegi kahtleb, et õpetaja tuleks pisukese täiendusõppe järel toime ka CV Keskuse pakkumises nimetatud töödega? Seejuures nõuavad need tõenäoliselt väiksemat energia- ja närvikulu kui koolitöö. Õpetajate kiindumus oma ametisse on lihtsalt väga suur, ent kord võib igaühel kannatus katkeda. Mul on endisi kolleege, kes saavad hästi hakkama riigiametniku või reisikorraldajana, aga elatavad endid mõnusasti ka Haapsalu salle kududes või peenemat õmblustööd tehes.

Eesti valitsejad armastavad tsiteerida endale sobivast statistikat. Kevadine Emori uuring näitas, et õpetajaamet on eestlasele ikka tähtis, aga kuna töötasu ei vasta ootustele ja tööks vajalikule haridustasemele, siis seda ametit naljalt ei valita. Rahvusvahelises uuringus «Haridus lähivaates 2016» («Education at a glance 2016») toodi esile, et Eestis on peaaegu kõige vanem õpetajaskond ja võrreldes teiste riikide kõrgharidusega töötajate keskmise palgaga on Eesti õpetajate palgad ühed väiksemad. Neid tulemusi ministrid millegipärast ei rõhuta.

Eesti õpetaja keskmine vanus on 50 aasta ümber. Seepärast on paljud poliitikud aastakümneid mõelnud küüniliselt: ah, kuhu sel õpetajal minna on? On ikka küll. Küsimus ongi ju pigem selles, et õpetajaid koolis hoida. Nii head palka, mis kutsub kooli tööle, ei jaksa Eesti riik lähemas tulevikus nagunii maksta. Kooli toob südame sund. Aga palk ei tohi olla nii väike, et see õpetaja töölt peletab ja sunnib mujalt elatist otsima.

Õpetaja suurem palk on õiglane. Aga õiglus ei ole koalitsioonile ju argument. Ütlen siis nii: palgatõus on hädavajalik, sest hariduse ja majanduse vastastikune seos on siililegi selge. Me ei saavuta kunagi oodatud majanduskasvu, kui meie harituse tase hakkab langema, sest õpetajaid ei jätku. Väga häid, pühendunud ja uuendusmeelseid õpetajaid võiks nagunii alati rohkem olla. Aga praegu pole õpetajaametis üldse konkurentsi ja see ei pane mugavat tunniandjat pingutama, et saada pedagoogiks, ega innusta pedagoogi saama ÕPETAJAKS.

Tähele tuleb panna, et avalikus diskussioonis pole peaaegu üldse juttu lasteaiaõpetajate palgatõusust, mis omavalitsustes kõigub sama töö eest 300–400 euro võrra. Ometi peaksid ka magistritasemele vastava tasemega lasteaiaõpetajad saama muude õpetajatega samaväärset palka. Jalgratast ei peagi leiutama: Eestis on olnud aeg, mil riik eraldas omavalitsustele lasteaednike palgatõusuks raha, kui omavalitsus panustas ise teist sama palju.

Valitsus on toonud tuleva aasta eelarve eelnõus esile viis prioriteeti. Haridus ja teadus nende hulka praegu ei mahu. Vastupidi: hariduskulude osakaal eelarves on iga aastaga üha väiksem. Ükski mõistlik ja tulevikku vaatav inimene sellega leppida ei saa, sest nagu ütles minister Maris Lauri koolirahva tänuüritusel: õpetaja loob tulevikku.