Mart Nutt: kas tuleviku-Eesti on äri-, sotsiaal- või rahvusriik?

Riigikogu liige Mart Nutt. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Riigikogu liige Mart Nutt (IRL) arutles 10. veebruaril parlamendi ees peetud ettekandes «Eesti vastus Euroopa väljakutsetele» Eesti Vabariigi võimalike tuleviku riigimudelite üle.

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme ELi ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.  

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
-äririik;
-sotsiaalriik;
-rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

   -Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

   -Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

   -Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

   -Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

   -Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik  seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.  

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

   -Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

   -Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

   -Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

   -Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

   -Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

   -Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.   

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

   -Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

   -Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

   -Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.  

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

   -Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

   -Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

   -Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

   -Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

   -Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

   -Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.