Juhtkiri: Ärmagate’i õppetunnid

Toomas Hendrik Ilves võõrustas Ärma talus teiste seas Läti presidenti Raimonds Vējonist. Foto: Elmo Riig

Mis on ühist Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendil Jacob Zumal ja Eesti Vabariigi ekspresidendil Toomas Hendrik Ilvesel? Mõlemad ehitasid endale oma ametiajal maksumaksja raha eest kodu. Milles seisneb praegu nende kahe erinevus? Aafrika mandri lõunapoolseimas riigis kohustati president oma eramu ehitamiseks kulutatud 15 miljonit eurot tagasi maksma, mida ta ka tänaseks on teinud. Põhjamaises Eestis loobuti tagasi nõudmast raha, mida pole kulutatud esialgse sihtotstarbe järgi.

Iseenesest pole summad ju võrreldavad. Ühelt poolt Aafrika maksumaksjate 15 miljonit ja Euroopa maksumaksjate 190 000, millest Toomas Hendrik Ilves maksis tagasi kümnendiku. Kuid praeguses olukorras oleks parem, kui Ilves võtaks vastutuse ja tagastaks aumehena ilma välise sunnita ülejäänud summa, mitte ei peituks oma eksabikaasa selja taha.

Ameerika kirjanik ja filosoof Ayn Rand on kirjutanud, et kui korruptsioon muutub rikastumise allikaks ning ausus muutub harvemaks nähtuseks, siis jõuab ühiskond ummikteele. Riigipea, olgugi nüüd juba endine, määrab teatava tooni. Praegusel juhul ei ole see toon demokraatlikule õigusriigile sobilik.

Sõdadevahelisel iseseisvusajal oli Eestis kombeks suurmeestele kinkida talu, Vabadussõja võitnud väejuhid said aga kingiks mõisasüdame. Kõnealusel juhul aga pole riigikogu ega valitsus otsustanud, et ametist lahkudes saab president sellise kingituse. Tegelikult on Ärma talu eest maksumaksja poolt juba makstud, kuna presidendi umbes 60 000-eurosest aastapalgast oleks pidanud kümne aasta vältel uue kodu rajamiseks piisama.

Küsimus on õiglustundes. Inimesed on nõus oma maksurahaga osalema ühistes asjades, kui nad usuvad, et seda raha ei raisata tühjale-tähjale ega kulutata poliitikute põhjendamatuks ülekuldamiseks. Palk, suurem või väiksem, on selge, igaühele arusaadav kategooria. Mõistetavad on ka teatavad kindlate piiridega ametihüved. Mida on aga võimatu inimestele seletada nii, et sellest ei jääks pikaks ajaks halba mekki, on kõikvõimalike skeemide abil maksumaksja arvel materiaalsete väärtuste saamine lisaks sellele, mis on selgelt kokku lepitud – presidendi puhul kirjas seadustes, mille riigikogu on vastu võtnud.

Tegelikult toovad Ärma juhtum ja ka eelmiste presidentide elupaika puudutanud küsitavused meid tagasi ka selle juurde, et Eesti Vabariigi presidendil puuduvad tema ametile vastavad esindus-ja ametiruumid. Praegune presidendiresidents Kadriorus ei ole selleks otstarbeks rajatud, vaid 1930. aastatel ehitatud siiski presidendi kantseleiks ja selle töötajate ametikorteriks. Viimase 25 aasta jooksul on presidendi residentsi – kus oleks võimalik ka väliskülalisi vastu võtta – rajamine korduvalt päevakorral olnud, kuid tegudeni pole jõutud. Et vältida edaspidiseid segadusi, oleks viimane aeg see rajada.