Neeme Korv: mis saab Tallinnast?

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui Edgar Savisaar sunnitakse tõepoolest Keskerakonna esimehe kohalt taanduma, tähendab see märgilist muutust. Meil pole enam riigikogus erakonda, mis sõltuks nii olulisel määral ühest inimesest; erakonda, mille esimees on ajakirjanikele kättesaadav üldjuhul vaid siis, kui tema saab kehtestab mängureeglid; erakonda, mis vastandaks end oma juhi kaudu Eesti riigile. Võimalus, et Eesti sisepoliitilised jõujooned muutuvad ning mõju ulatub ka Stenbocki majja, pole ammu olnud nii suur kui praegu.

Omaette huvitav teema on see, mis saab Tallinnast. Demokraatia toimimise juurde kuulub vältimatult läbipaistvus, avalikkuse kontroll. Vabade valimiste teel moodustunud pealinna võim on kahtlemata legitiimne, kuid olukorras, kus Keskerakond juba mitmendat valimistsüklit järjest ainuvalitseb ning poliitiline opositsioon on katastroofiliselt marginaliseerunud, on avalik kontroll sisuliselt hääbunud. Näiteks saab linnavalitsus volinike küsimustele vastates mugavalt öelda, et teemaga tegeleb eraõiguslik sihtasutus (mille on asutanud linn). Muide, volikogu revisjonikomisjon uurib praegu linna avalike suhete teenistusele kulutatud miljoneid – tulemusi lubatakse novembris.

Avalikkus teab küll Tallinna linnavalitsuse tegemistest, selle eest hoolitsevad linnalehed, Tallinna televisioon ning jõuline avalike suhete aparaat. Ajakirjandus pääseb linna telgitagustesse peaasjalikult siis, kui õiguskaitseorganid mõnest sabast kinni saavad. Linnavolikogust, mida kunagi üsna hoolega jälgiti, kostab nüüd aeg-ajalt üksikute opositsioonisaadikute hüüatusi või teatab volikogu esimees lakooniliselt kummitempli vajutamisest Vabaduse väljaku kabinetivaikuses sündinud otsusele. Tallinlastest lugejad, kui paljusid oma linnavolinikke, kes suurima fraktsiooni kaudu linna n-ö juhivad, te teate?

Kui Keskerakond vahetab juhti, siis moel või teisel hegemoonia laguneb. Kes siis kellega käib ja kuidas linna valitsema hakatakse, on raske ennustada. Üsna kindel on aga see, et avalikku ruumi tuleb korraga senisest enam infot. Vaevalt et ilmneb suurel hulgal seadusevastast, küll aga rohkesti küsimusi, miks üks või teine otsus on olnud mõttekas. Samuti huvide konflikte eetilisel tasandil.

Usun, et uuel moel saame vaadelda näiteks linnaplaneerimist ja ühistransporti. Tasuta ühistransport oli poliitiline otsus, kuid selle majandusliku mõõtme üle pole ammu keegi arutlenud. Ja mis saab võimu muutumisel linnameediast? Kas Vana Toomas pöörab end teise suunda ja propagandatuul puhub samamoodi edasi?

Suhtun ettevaatlikult sellesse, kui keegi hakkab hurraa-optimistlikult rääkima «Tallinna vabastamisest». Kardetavasti kulub pealinna poliitilise kultuuri ja siin kujundatud hoiakute muutumiseks tunduvalt rohkem aega kui Keskerakonna ainuvõimuga valimistsüklid.