Kaarel Tarand: ütleme Parts, mõtleme taristut

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Peaminister Taavi Rõivas kiirustas seda küll eitama, kuid Juhan Partsi nimetamisel Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaadiks olid kõik parteilise sulle-mulle tehingu märgid küljes, kirjutab Õpetajate Lehe kolumnist Kaarel Tarand.

See toimus liiga kiiresti Eestile äkkpresidendi nimetamise järel ja ega oma vastuseisust Partsile loobunud sotsiaaldemokraadid ka ei varjanud, et loodavad nüüd valitsuspartnerite meelemuutusele mõnes sotside valijaskonda erutavas küsimuses.

Pikki aastaid riigis kõrgeid ameteid pidanud Partsile riputas mõnigi kriitik kaela maani lohiseva paturegistri, eeskätt teod majandusministrina lennunduse, laevanduse ning maantee- ja raudteeasjanduse juhtimisel, samuti energeetikas. Kõik nimetatud on liiga suured, et üks majandusminister neis valdkondades soleerida saaks, kõik riigi energia ja transpordi infrastruktuuri küsimused otsustab minimaalselt valitsus, aga pigem isegi parlament.

Kui täitevvõimu ametnik on neid otsuseid ellu viia püüdnud, peab teda kiitma, mitte hurjutama. Lõpuks on ta ju täitnud enamuskoalitsiooni tahet ja sellele on omakorda andnud valitsemisõiguse kodanikkond ise.

Millegipärast ei tee valitsused panuseid sellele, et aina nutikamate autode teele ilmumine liiklusprobleeme oluliselt paremini lahendaks kui maanteede laiemaks ehitamine.

Paraku on see kodanikkond energeetikas ja transpordis üllatavalt ebakompetentne ja vanameelne võrreldes näiteks sellega, mida teatakse sidest ja mida sellelt oodatakse. Uuendusmeelsed hoiakud ja sellest johtuvad tehnoloogilised valikud Eesti sides on nagu öö ja päev võrreldes arusaamadega autodest ja rongidest ning rahvusvahelisest kaubaveost olgu maitsi või meritsi.

Paarkümmend aastat tagasi töötas kogu valitsus selle nimel, et Eestist saaks toorainetransiidi Eldorado. Aga ei saanud, mis sest, et mõni Eesti valitsus oli selle nimel valmis Venemaale ka poliitilisi äraandmisi tegema. Tohutud raudteesõlmed Loo ja Muuga vahel, aga ka Koidula piiripunktis lebavad jõude ja neisse maetud raha kunagi tagasi ei saa. Nagu sellest veel vähe oleks, puhuvad mõned raudteelased õhku sisse müüdile peagi saabuvast Hiina transiidist.

Maanteedega pole lugu parem. Rahvas ise on tahtnud ja nõudnud, et Eesti suuremate linnade vahele rajataks Saksamaa mastaabis kiirteid. Kuigi registrisse kantud sõidukite arv Eestis veel endiselt suureneb, ei tähenda see tingimata, et ka liiklustihedus samas tempos kasvaks.

Millegipärast ei tee valitsused panuseid sellele, et aina nutikamate autode teele ilmumine liiklusprobleeme oluliselt paremini lahendaks kui maanteede laiemaks ehitamine. Hiiglaslikud pinnasevallid Järvamaa metsade ja soode vahel jäävad peagi monumentideks kodanikkonna ja tema juhtide transpordialasele rumalusele.

Või võtame energiatootmise. Juba sajandivahetusel, mil valitsus üritas elektri kui tulevase turukauba tootmisest väljuda Ida-Virumaal paiknevaid amortiseerunud jaamu maha müües (see plaan kahjuks luhtus), oli ekspertidele selge, et kohalik elektritootmine, kui talle välismaise kõrval üldse ruumi jääb, on tulevikus pigem üle maa hajutatud väikefirmade käes. Aga vanad müüdid elasid ka selles vallas jõulist elu ning nendest pimestatud poliitiline võim otsustas ikkagi ehitada Kirde-Eestisse uusi megajaamu, mis pealegi töötavad võimalikest kõige kehvema kütuse ehk põlevkivi baasil.

Kuskil Saaremaal seisab oma unistuste kruiisi- ja kaubalaevu igatsedes elutu süvasadam. Veel tegemata hiigelrumalustest ootavad järge Saaremaa sild ning Tallinna-Helsingi tunnel. Küllap pole maha maetud uue ja enneolematute kaubavoogude teenindamist võimaldavate maatee- ja raudteesildade rajamine üle Narva jõe. Siis veel muidugi Tartu-Pihkva veetee ja võib-olla pole kaugel ka aeg, kus kopameeste huvirühm suudab veenda valitsust taastama laevaliiklust Tartu ja Pärnu vahel, nagu see võis toimuda muistse priiusepõlve ajal.

Üldistatult on tehtavate väärotsuste ja -investeeringute taga elektoraadi võimetus ja otsustajate sellest tulenev soovimatus vastata ausalt küsimusele, mis Eestile pikaajaliselt kasulik on, arvesse võttes Euroopa Liidus kehtivaid põhivabadusi ning kohalikke demograafilisi protsesse. Tagajärg: rahva enamuse toel tehakse ridamisi pikaajalise mõjuga valeotsuseid ning pärast otsuste vildakuse paratamatut ilmnemist käivituvad süüdlase otsingud, milles poliitiline klass oponentide kahjustamiseks mõnuga kaasa lööb. Juhan Parts on siin omamoodi ohver, kes püüdis usinalt täita rahva tahet ning kannab nüüd individuaalset vastutust kollektiivse süü eest.

Nii järjestikused valitsused kui nüüd ka uus president õhutavad kõnedes kodanikke olema ettevõtlikud, see tähendab, riskima. Ja tekib õigustatud küsimus, miks siis ei peaks valitsused riskima, olema uuenduslikud, kui see on norm kodaniku jaoks.

Maad meil on ja seda aina uute muldvallidega dekoreerides võib ära kulutada kogu laste ja lastelaste potentsiaalse rikkuse. Kui õige selle asemel mõtleks maa taristulise tuleviku demograafilise ja tehnoloogilise arengu valguses uuesti läbi ja riskiks jälle, nagu tegime meile edu põhja loonud 1990-ndatel?