Täpsema pildi saame, kui võrdleme kahe viimase rahvaloenduse andmeid.
Tabeli kommentaariks mainin, et sedapuhku on lähtutud vastustest emakeele kohta. Statistikaamet on defineerinud: emakeel on keel, mis on omandatud varases lapsepõlves esimese keelena ja mida osatakse üldjuhul kõige paremini. Lapse emakeele nimetasid vanemad. Kui vanematel oli lapse emakeele üle otsustamisel raskusi, märgiti keel, mida leibkonnas tavaliselt kõneldi.
Üldtendents on siiski selline, et emakeelsete soome-ugri rahvaste arv väheneb Eestis veelgi kiiremini kui nende koguarv. Pole ju Eestisse tuldud oma keelt ja kultuuri kaitsma, veel vähem arendama. Seetõttu on ka siia elama jäänud soome-ugri rahvaste keelepõhine rahvusidentiteet suhteliselt nõrk, nõrgem kui kodumaal. Näiteks Mari Vabariigis peab üle 80 protsendi maridest mari keelt emakeeleks, udmurtidel-komidel on see näitaja umbes 60 protsenti.
Asjaolu, et Eesti Vabariik toetab kõigiti soome-ugri rahvaste rahvuslikku identiteeti ja organiseerumist, pidurdab küll nende rahvaste assimileerumist, kuid tendents on siiski hoopis venestuda ja seda veel 25 aastat pärastEesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Peapõhjusena võib välja tuua, etjätkuvalt elab siin palju nõukogude ajal siia tulnud soomeugrilasi, kes panid lapsed vene kooli ja rääkisid nendega vene keeles. Suur osa hiljem Eestisse õppima või tööle asunutest teeb nii ka praegu. Toon siinkohal ära mõned andmed, mis näitavad vene keelele üle läinute suurt ja üha suurenevat hulka. Näiteks 2000. aastal pidas Eestis elavatest soomlastest 29,9, karjalastest 67,9, udmurtidest 56,4, komidest 58 ja maridest 52,2 protsenti vene keelt emakeeleks, 2011. aastal aga soomlastest 34,3, karjalastest 75,2, udmurtidest 64,2, komidest 63,2 ja maridest 51,9 protsenti. Seega on keelelise venestumise jätkuv tendents ilmne ja nii on see tegelikult ka teiste siinsete rahvaste puhul (v.a rahvused, kes on Eestisse asunud pärast 2000. aastat).*