Eesti ühiskond peaks olema valmis ka kaitsekulutuste veel tugevamaks suurendamiseks. Valitsusel tuleb peale kiiduväärse tegevuse kaitsevaldkonnas aga vägagi tõsiselt kaaluda, kas praegustes oludes on ikka mõistlik hoida kokku diplomaatia arvel.
Juhtkiri: kaitsekulud peavad kasvama ja liitlassuhted tihenema (2)
14. oktoober 2016, 10:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, mis uuendatud riigikaitse arengukavast praeguseks avalikkusele teada on, paistab kaalutletud ja mõistlik. On loomulik küsida, kas kavandatud arengus on selliseid osi, mida saaks ja oleks arukas raha nobedamalt juurde andes kiirendada.
Oleme juba jõudnud harjuda mõttega, et Eesti on (selle suve seisuga) üks viiest NATO liitlasest, kes peab kinni ühiselt kokku lepitud põhimõttest kulutada kaitsele vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Ometi ei tulnud see tase Eestiski tuulest, vaid tänu selgele poliitilisele tahtele. Toonane IRLi juht Mart Laar küsis 2011. aasta riigikogu valimistel selleks valijatelt mandaadi ning Andrus Ansipi kolmas valitsus, kus Mart Laar oli kaitseminister, suurendas juba 2012. aasta eelarves kõvasti kaitsekulusid. Majanduskriisi ajal olid kaitsekulud kahanenud ka võrreldes SKTga. Meenutame põhjenduste-vabanduste illustreerimiseks ühe tuntud ärimehe selleaegseid sõnu: kui raha on vähe, tuleb uus kahur ostmata jätta.
Meenutame põhjenduste-vabanduste illustreerimiseks ühe tuntud ärimehe selleaegseid sõnu: kui raha on vähe, tuleb uus kahur ostmata jätta.
Muidugi, ongi ilusaid aegu, mil kahurite ostmine pole eriti tähtis. Kahjuks ei kuulunud 2008. aastast alguse saanud majanduskriisi aastad sääraste heade aegade kilda. Märgakem seejuures, et ka Eesti kaitsekulutuste osakaal SKTst vähenes mitmel järjestikusel aastal isegi pärast seda, kui Venemaa oli juba rünnanud Gruusiat. Alati, nii headel kui ka halvematel aegadel, leidub tuhandeid toredaid asju, millele raha kulutada. Poliitikutelt ootame aga arukaid, oludele kohaseid eelistusi.
Strateegias on oluline suurendada oma jõudu, aga vähemalt sama tähtis on ka leida häid sõpru ja neid hoida. Loomulikult tuleb riigikaitse arengut korraldada nii, et ühelt poolt kasutame liitlaste abi, aga teiselt poolt tugevdame oma unikaalseid võimeid, millest on kasu ka liitlastele. Vast eredaimalt teenib seda eesmärki väljaöeldud kavatsus panustada varasemast tunduvalt rohkem vahendeid luurele, samuti küberkaitsele vasturünnakuvõime lisamine.
Kui tehakse märkimisväärseid kohendusi kaitsevõime arendamises, on kummaline, et samal ajal tõmmatakse kokku diplomaatilist võimekust. Muidugi on selge, et igas süsteemis tuleb alati otsida kokkuhoiuvõimalusi. Kui on ebamõistlikke tegevusi ja/või kulusid, tuleb neist kahtlemata ka välisministeeriumis loobuda. Praegustes oludes ei peaks aga valitsus kokkuhoitud raha välisministeeriumilt ära võtma, vaid suunama selle siiski tagasi Eesti sõpradega tõhusate suhete hoidmiseks ja arukate, ohte ära tundvate ja kirjeldada oskavate inimeste palkadeks.